Kui siinkirjutaja eelmise aasta oktoobris pärast Hawaii triumfi sportlaselt päris, kas ta flirdib mõttega hakata profiks, vastas Jeret, et pigem mitte. Põhjus ikka suvepealinlase nõrgim ala – ujumine.
Kolm kuud hiljem on asjalood muutunud.
Jeret tõmbas novembris paar nädalat hinge ja hakkas end seejärel uuesti «vaikselt» liigutama. See tähendab tippsportlase keeli seda, et sissejuhataval kuul treenis ta 80–90 tundi. Suurem töö läks lahti jaanuari alguses, kui ta sõitis esimesse laagrisse Hispaaniasse Benidormi, kus harjutab esimese raksuga selle kuu lõpuni.
«Siin on kõik käe-jala juures, teed ja süsteemid selged,» raporteeris Jeret Vahemere rannikult, kus valab higi juba kolmandat talve järjest. «Siin on mõistlik kliima, umbes 15 kraadi. Vähemalt ei pea end riietesse mässima ega Eesti lumehangedes võimlema.»
31. jaanuaril lendab pärnakas kodulinna tagasi, et siis nädal hiljem Benidormi naasta. Millest selline lüke? Kahekordne maailmameister selgitas, et Pärnus saab ta pisut puhata ja ujumistreeneri valvsa pilgu all mõne korra triatloni avaala lihvida. Muidu kujuneks juhendajalt näpunäidete saamise paus liiga pikaks.