Galerii ⟩ Pärast aastaid ootamist avas kultuuriklubi Tempel uuesti uksed täismajale

Templile sisekujunduse loomisel toetavaks jõuks olnud Eleka Pajusaar jooksis enne avalikku suurt uste avamist rõdul meist mööda ning abiline tema kõrval vaatas otsides ringi: kuhu toolid said? Kuldse-mustja interjööri taustal sulandusid need üksteise otsa laotuna taustaga nii ühte, et võttis paar sekundit aega, enne kui sisekujundaja silm need üles leidis ning toolid said tulijate jaoks laiali laotatud.

Tuleb meelde kunagine Aivar Mäe Pärnu Postimehele antud intervjuu, kus ta meenutas siis juba naerul näoga Pärnu kontserdimaja avamise eelseid minuteid 2002. aastal: “Pärastlõunal kell neli oli majas täielik kaos. Sa võtad ehitaja kratist kinni ja viskad ukse taha ja kahe minuti pärast on ta samas kohas ja teeb edasi, sest on leping ja tähtaeg! Sellisel hetkel tuled mõistusele: jäta nad rahule, ära raiska oma närvi! Kaost pole võimalik juhtida, see juhib ennast ise. Kell kuus oli avamine.”

“Meie oleme isegi veel akutrellifaasis,” tõdes Pajusaar külma rahuga, kui esimesed külalised juba Templit uudistasid. ​Suurem ehitustolm sai eelmiseks prooviõhtuks hoogtöökorras küll juba pühitud. (Andres Tölp seletas, kuidas lappi otsinud inimeste küsiva pilgu peale tõmbas ta seljast oma särgi ja ulatas selle neile.)​