Rahvusvahelisele rännakule läbi Euroopa asunud tegevuskunstifestival “Universe Diverse” peatus neljapäeva õhtust kuni eile õhtuni Pärnus ning pakkus mõtlemisainet oma ülesastumistega kunstnikelt Ameerikast Aasiani.
Relvadeks olid sulg ja pintsel
24. aprill 2012, 09:49
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nagu avapäev Tallinnas oli publikurohke Pärnu uue kunsti muuseumis esimesena toimunud taanlase “The Bread Warrior” (leivasõdalane) Soren Dahlgaardi performance ehk lugu sellest, kuidas tänapäeval maalida.
Kunstnik püstitas küsimuse: kas maalikunst seisneb tehnilistes oskustes või hoopis unikaalses idees? Selle üle võis publik mõtteid mõlgutada, jälgides, kuidas saiadest koosnevaid keha- ja peakatteid kandnud Dahlgaard kattis modelli, Lõuna-Korea kunstniku Jung Hooni sinise värviga.
Taanlane on analoogseid performance’eid varem teinud kerkiva tainaga, kuhjates seda sadade kilode kaupa nii modellide peale ja ümber kui pannud kunstisaali hiigelanumatesse kerkima.
Veel eksperimenteerib Dahlgaard linnaruumis ratastel liikuvate hekkide, inimese hingamist jäljendavate maalide ja ruumidega. Ta on maalinud värviga kaetud kehaga liugteelt paberile “kelgutades”, ehitanud kunstisaali leibadest onni.
Tantsivat kunstnikku Jung Hooni nagu ka festivali peaesinejat, Jack Kerouaci ja William Burroughsi sõpra ja kolleegi, lindpriid poeeti Ron Whiteheadi Louisville’ist ja veel paljusid mitme kontinendi tegevuskunstnikke võis sõnade, helide, värvide, tule ja vee, isemeisterdatud objektide, hingamise, liikumise ja oma kehaga mõtteid väljendamas kohata muudeski esinemispaikades.
“Publiku hulga järgi tundub, et vajadus selle asja järele on olemas,” tundis festivali eestvedaja Al Paldrok inimeste huvi üle heameelt. Tema meelest pole tihti arusaamatuks peetavat tegevuskunsti vaja karta, vaid tarvis on sellega harjuda ja mõelda, mida nähtu tähendada võiks.
“Kunstisaalis abstraktset maali vaadates tuleb samamoodi selle tähendus ise välja mõelda,” julgustas Paldrok inimesi oma ajusid liigutama. “Tegevuskunst pole teatrietendus, kus sisuseletus kavas kirjas. Info performance’itest levib nagu müüt inimeselt inimesele ja isegi kui etendusest päris aru ei saa, jääb see pikaks ajaks meelde.”
Festivali teema on “nulltolerants”, mis Paldroki jutu järgi kehtestab reegleid eirava praksise eest automaatselt karistuse eesmärgiga kaotada soovimatu käitumine, arvestamata kergendavaid asjaolusid.
Karistus ei pea olema raske, kuid see peab olema registreeritud ja toimima nii, et karistatav kaotab igasuguse tahte käituda ebastandardselt.
Paldrok nentis, et üllatavalt kogub nulltolerants demokraatia järele õhkavas ühiskonnas üha populaarsust ja leiab praktikas rakendust.
Festival püstitab küsimuse: kas kunstnik on ühiskonna teenäitaja ja maailma korrastaja või on temagi mandunud rahavoogude orjaks, dekoratiivseks tellimuse täitjaks, valge kuubi pärdikuks ja ajakirjanduse illustreerijaks? Või on vaja karmimaid meetmeid?