/nginx/o/2016/02/19/5064449t1hbab6.jpg)
/nginx/o/2011/02/14/516145t1h385d.jpg)
Autosõitjatele tuli eelmisel nädalal halva uudisena, et politsei asub senisest märksa karmimalt liiklusrikkujaid karistama. Eeskiri ja trahvimäärad pole muutnud, küll asutakse neid rakendama ja selline hea halb uudis nagu hoiatus hääbub kaduvikku.
Kaupo Meiel: Veel nädal julmimat kuud
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Politsei käitumise karmistumise taga on lihtlabane statistika, mis näitab, et kiiruseületajaid tuleb järjest juurde. Masinad head, põhimaanteedki järjest paremas korras, olekski justkui veider vaevaliselt venida.
Eesti Päevalehe vahendatud numbrid teatavad, et kui veel üle-eelmise aasta veebruaris jäi kiirustades vahele veidi üle 1800 inimese, siis tänavu sama ajaga juba üle 3600.
Muidugi, kiirustamine iseenesest ei pruugi midagi tähendada. Võib-olla tahaks siinkohal teha etteheite hoopis piirkiiruse kehtestajaile, kes piirangute sättimisel mõtetega alles aeglaste autode ja kehvade teede ajas viibivad.
Ometi, kui võtta taas numbrid appi, saame teada, et üle-eelmisel aastal hukkus liikluses 79 inimest, eelmisel aastal 101 ja tänavu, nagu ütles Eesti Päevalehele politsei liiklusjärelevalve eriüksuse juht Tõnis Sulu, liigume paraku 135 hukkunu suunas.
Korralikke ja seaduskuulekaid liiklejaid leidub rohkem kui halbu, aga viimasena mainitud võivad vabalt surnuks sõita nii enda kui ülikorraliku sohvri kolme kaassõitjaga. Teedel liikleb liigagi palju selliseid tegelasi, nagu too 27aastane Janno, kes 2003. aastast on lolli järjepidevusega karistust kartmata kõikvõimalikke liikluseeskirja sätteid eiranud.
Läinud nädalal mõisteti talle viimaks 20ööpäevane arest, kuid vaevalt paneb see paadunud liiklushuligaani oma tegevuse üle järele mõtlema. Tuleb puhanuna välja, tähistab vabadust, sõidab järele ja sõidab kellegi surnuks. Mõtlemiskoht.
Sellised kurvad ja kurjad mõtted nüüd tulevadki, kuid õnneks on aprilli jäänud tühine nädal. Hea on, sest paistab see tõesti üks kuri kuu olevat. Mõrvad Audrus ja Pärnus, traagilised sündmused Sindi paisu juures, hulluvast liiklusest kõnelemata.
Mõnikord ei julge telefonilegi vastata, mine tea, mida ootamatut ja õnnetut on taas juhtunud. Kirjutanud Thomas Stearns Eliotki oma “Ahermaas”: “Aprill on julmim kuu, ta sigitab / sireleid surnud maast, segustab / mälestusi ja ihasid, ergutab / kevadvihmaga loide juuri.”
Millal ja millega see kõik lõpeb, veel ei tea, kuid peame vastu ja saame hakkame. Ja siis algab mai ja läheb paremaks.