/nginx/o/2011/03/25/544976t1h95c1.jpg)
/nginx/o/2011/03/25/544976t1h95c1.jpg)
Kunagise Raeküla raudteejaama kinnistu omanik, tanklaketi Olerex kinnisvara haldav AS Aqua Marina asus lammutama hoonet, mille säilimise eest Pärnus allkirju koguti, vaideid esitati ja sadu ridu kommentaare, analüüse, seisukohti Pärnu Postimehele kirjutati. Nüüd ongi aeg pikalt kerinud teemale ametlik punkt panna.
Raudteejaama funktsiooni ammu kaotanud hoone lammutamise vastu võitlejad näinuks Kuno Raude projekteeritud postmodernistliku arhitektuuriga majas taastegutsemas kohvikut. Ja viidati isegi sellele, et kui krunt tühjaks teha, ei pruugi Rail Balticul sõitvad reisirongid Pärnus ülepea peatuma hakatagi. Olerexi huvi on oma äri laiendamine ja kasumlikkuse suurendamine ja eriti pärast Liivi tee valmimist sobib Riia maantee 116 kinnistu tankla asukohaks väga hästi.
Hoolimata sellest, et raudteejaamana mõeldud hoone lammutamise vastu ei kõnele ükski seadus, jääb kindlasti alles teatud osa linlasi, kes Olerexi käiguga ei lepi ja ehk isegi deklareerivad kavast seda kütusefirmat boikottida. See õigus neil on, aga tuleb mõista, et õigust oma kinnistul toimetada evib tanklakettki.
Raeküla raudteejaama saaga vältel jäigi kõige enam silma pidev vastandumine. Kompromisside leidmise ja teise poole avatud ärakuulamise asemel kipuvad kodanikeühendused selle näite varal liig kiiresti kõnelema emotsionaalsete deklaratsioonide ja ähvardavate allkirjade kogumise keeles. Kompromissitu hukkamõistmise asemel vajaksime palju enam koostöölikku mõistmist.
Kahtlemata ei saa linnaruumi kujundada ainult ärihuvid ja selles on kodanikeühendustel oma roll mängida, kuid jäik vastasus võib arengu suunamise asemel muutuda selle pärssijaks.
Võitlus ühe maja eest polnud siiski asjatu. Kindlasti pöörab linnavalitsus just tänu sellele teravamat tähelepanu, millisel tanklal Raeküla mändide alla kerkida lastakse.