Iseenesest pole eri armeede puhul kollektiivses karistamises midagi uut, kuid peamine: keegi ei pea seda eetiliseks.
Ebaeetilisusest hoolimata on kollektiivne karistamine tunginud aga Euroopa prügiregulatsioonide taustal tsiviilellu ja seersant Hartmaniteks kehastunud prügimasinate juhtidel on vaba voli muuta kortermajade ümbrus prügimägedeks. Ei, prügi sortimises pole ju midagi halba, selleks kohustab seaduski, kuid …
Kuid kujutame ette olukorda, kus 60 korteriga kortermajas 59 korterit sordivad prügi, üks aga mitte. Mida teeb sel juhul olmeprügi hulgast näiteks banaanikoore avastanud seersant Hartman? Ei muud, kui teeb pidulikult vastikust marjakoorest pilti ja paarutab minema. Märkides ära tühisõidu, millest teavitatakse ühistut, et “koristage too nurjatu koor”. See, kuhu järgmise korrani prügi pannakse, kedagi ei huvita, nagu ei huvita ka tühjendamata konteineri juurde tekkiv lokaalne prügimägi. Prügifirma on missiooni – kollektiivne karistamine – täitnud.
Veel vahvamaks muutub olukord siis, kui kortermaja elanikud sordivad prügi 100 protsenti, aga konteiner, va kurinahk, asub soodsalt sõidutee ääres. Sel juhul ei pea omama Nostradamuse võimeid, ennustamaks prügipätte, kes kokkuhoiust oma sodi naabrite juurde sokutavad. Kollektiivse karistuse pälvib kortermaja ja kedagi ei huvita, sest seadus on karm ja täitmiseks.
Veider, kuid lahendust ei paista. Mõni aeg tagasi räägiti turvakaameratest jäätmekonteinerite juurde. Kas inimene peab sel juhul prügikoti sisu kaamera abil fikseerima? Absurd! Tõsi, prügipäti võiks kaamera ju paljastadagi, kuid jällegi. Kes annab korteriühistule õiguse töödelda autonumbreid? Ja kui kurinahk tuleb jalgsi või jalgrattal? Politseil on niigi tööd palju.