Kalev Vilgats ⟩ Unistus oma riigist

Iseseisvusmanifesti ettelugemist 1918. aasta 23. veebruaril on Pärnus alati auga meenutatud. Vabariigi kümnenda aastapäeva puhul toimus Endla teatri ees sel puhul rahvarohke välisaktus. Foto: Olaf Esna erakogu

Kunagine riigikohtunik, riigiõiguse korüfee Rait Maruste kirjutas arvamusloos “Millal loodi Eesti riik?”, et kujunenud olukorrast tingituna loeti manifest kõigile Eestimaa rahvastele esimest korda avalikult ette Pärnus. See on andnud Pärnule alust tutvustada end Eesti Vabariigi sünnilinnana.

Mõistagi on Marustel õigus, et riik ei sünni ühe manifesti või iseseisvusdeklaratsiooni ettelugemisest ja riigi tekkeks on vaja rida muid, kaalukamaid eeldusi. Jah, siin pole vaielda midagi, sest eks oma kooliajal ole pea igaüks kuulnud riigi definitsiooni, kuid asetades 23. veebruaril 1918 Pärnus toimunu tollasesse ajaloolisse konteksti, avaneb meile sootuks teine pilt. Kaasaegsete mälestustest ja hiljem Eesti Vabariigi ajal ilmunud kirjeldustest viivulises ajakirjanduse kirjasõnas rullub lahti pilt rahva suurest Ootusest (siin on paslik kirjutada see sõna suure tähega).

Neljandat aastat kestis verine ilmasõda, mis oli kiskunud pere juurest ära umbes 100 000 Eesti meest. Maa oli vaene, tööstus valdavalt seisis, linnad olid pimedad, puudus oli kõigest. Petrogradis oli riigipöördega võimule tulnud Vladimir Uljanov-Lenin oma mägi- ja pangaröövlite jõuguga, Tallinnas ülbitsesid punased, Lääne-Eesti saared oli langenud Saksa vägede kätte, kes olid otsaga väljas juba Haapsalus. Kõige selle taustal tundus Pärnu suhteliselt rahuliku saarekesena, kus otsustatigi Eesti Vabariik välja kuulutada.