GALERII ⟩ Käsitöömeister Mare Kalmurand: Ma pean kogu aeg midagi tegema, muidu võin haigeks jääda

Mare Kalmurand on end jäägitult pühendanud ilu loomisele. Tema silm särab ja süda on rahul, et ta on suutnud midagi head ja suurt jäädvustada.

Lilled! Lilled! Lausa lillelõhna on tunda seintele riputatud tekkidele tikitud õitest. Seelikute värvikirevad õiekobarad värelevad silmis. Olen astunud lilleaeda Lääneranna Lihula raamatukogu avaras saalis. Tekid, vaibad, Lihula rahvarõiva seelikud, pleed, suurrätt, väikesed punasest riidest daamikotikesed, mida veel! Neile kõigile on lilli tikitud.

Mare Kalmuranna juubelinäitust täiendavad raamatukogus töötavad näitsikud Lihula rahvarõivais, tähistamaks saabuvat vabariigi aastapäeva.

"Ma olen Lihulamaale sissetoodu. Tulin esimest korda oma koju 6. augustil 1967. Minuealised mäletavad selle päeva laastavat tormi kogu Eestis. Läksin meheõe Urvega enne vihma lehma karjamaalt ära tooma. Algas selline vihane sadu, et tuppa jõudes oli mul ainult tisside all kuiv koht," naerab naine.

Mare on nüüd juba eakana tänulik oma väga rangele isale, kes ei lubanud tal 16aastasena kodunt Tartusse kunsti õppima minna. Isa sõnad "Nii noor tüdruk ei lähe linna litutama" panid tihti pisaraid valama. Pärast Taebla seitsmeklassilise kooli lõpetamist algas Mare töö müüjana. Isaga käidi mitut kohta uurimas. Ridalas ütles tütar: "No siia ma küll ei jää, siin ei saa mehelegi, siin aina traktoristid!"