PIKK INTERVJUU ⟩ Eesti esiklubi treeneriks tõusnud Kris Killing: See on kahtlemata edasiminek, 180kraadine elupööre!

Kris Killing alustas äsja tööd Kalev/Cramos ja on suvel U16 EMi A-divisjonis mängiva Eesti noormeeste koondise peatreener. Foto: Raul Mee

Kris Killing on oma noorest east hoolimata jõudnud juba pealikuna juhendada Eesti noortekoondisi, aga ka meistriliiga võistkonda. Nüüd astus 33aastane pärnakas karjääris suure sammu edasi, kui lõi abitreenerina mitmeks aastaks käed Maarjamaa korvpalli lipulaeva BC Kalev/Cramoga.

Tunnine vestlus Eesti iseseisvuspäeva pärastlõunal kulges sinavormis, sest aastate jooksul on kossuplatsidel madistatud nii vastastikku kui ühes satsis.

​Kris, lipp heisatud ja kiluleivad söödud?

Kusjuures mu poiss (Krisil on viieaastane poeg, M. P.) nõudis hommikul esimese asjana kiluvõileiba muna ja rohelise sibulaga. Lipp heisatud ja meestega [Cramo] trenniski käidud. Jooksin isegi üle pika aja pool tundi! Nüüd hakkan varsti grillima: vana peatreener [TalTechist, Alar] Varrak tuleb külla, elame siin Peetris suhteliselt kõrvuti.

Läksite küll äsja lahku, aga olete sõbrad edasi.

Muidugi! Töötasin Varrakuga pea neli aastat koos. Meil oli juba varem see arutelu olnud: olen salamisi oodanud uut väljakutset ja tema on seda alati toetanud. Varrak on öelnud, et väärin muud keskkonda ja väljundit, kas siis Cramos abitreenerina või kuskil mujal peatreenerina. Nüüd, sel nädalal see võimalus ootamatult tuligi.

2009. aastal pääsesid KK Pärnu meistriliiga tiimi pingile. Tõmbas see kohe oksa laiemaks?

Eks natuke ikka (muheleb, M. P.): noor vend ja meistriliigas. Aga eks ma tegelikult teadsin, et nimekirja pääsemine ei anna mulle veel mänguminuteid (Kris mängis kolmel hooajal 26 matšis, kui pääses keskmiselt platsile kolmeks minutiks, M. P.).

Tõsi, nina läks vähe ülespoole küll, aga tööeetika ei muutunud: pidin kõvasti vaeva nägema, et paremaks saada. Eks ma saanud aru, et teatud tase mul on, aga korvpallurina ma leiba teenima ei hakka. Piirid tulid ette. Sain veel viimase hooaja alguses vigastada ka – pindluu murd – ja aasta jäi praktiliselt vahele. Siis läksingi ülikooli, esiti kaugõppesse, aga sain aru, et pean viimaks ikkagi Tallinna kolima.

Nüüd on sellest, kui Pärnu kõrgliigavõistkonda esindasid, möödas umbes 15 aastat. Kui palju on suvepealinna sats kõrvalseisja pilgu läbi selle ajaga muutunud?

Eks Pärnul olnud juba siis, kui ma ära läksin, rasked aastad. Hiljem tuli selge tõusutee, nüüdseks on teatud tase saavutatud, mis on hea töö tulemus.

Aga mina kui noortetreener vaatan teist poolt. Tore, et Pärnul on meistriliigameeskond, aga vaadates pikka jooksu: kus on Pärnu noored? Treener Rait [Käbin] viis 1997. sünniaastaga Norman [Käbini] meistriliiga lävele, aga pärast seda on väga pikk tühimik. See teeb kurvaks.

Õnneks võttis Mait hiljuti ühe grupi juurde ja nüüd on kolm 2008. aasta kutti Audenteses: Jesper [Roman], [Robin-Matthias] Indres ja [Andreas] Pärn. Jõuan jällegi oma jutuga sinna: nagu näha, siis on Mait Pärnu noortekorvpalli legend. Kui tema juba midagi ette võtab, siis keegi ikka meestekorvpalli lävele jõuab. Oleks vaid Pärnus veel selliseid treenereid, kes suudaks mängijaid teatud tasemele viia.