Hanna Zautina nimetab ennast dinosauruseks. Kriidiajastuga ei ole tal siiski mingit pistmist. Küll on ta ainus veel elus kohalik juuditar, kes oma mälestustes saab rännata teise ilmasõja aega. Mälusoppi, mille külastamine igal korral hinge kriibib ja seest õõnsaks võtab.

"Olin seitsme- või kaheksa-aastane, kui nägin kogemata pealt ühte stseeni, mida ma tol ajal ei mõistnud, kuid tagantjärele omandas see sügava tähenduse. Meil oli üks tuttav pere, kellel endal lapsi ei olnud ja kes hoidsid mind väga. Nägin, kuidas mees põlvitas minu ema ees ja palus, et ta jätaks minu nende hoolde. Et Venemaal saame kindlasti hukka. “Me päästame ta. Kui peaksite imekombel Venemaalt tagasi tulema, anname ta sulle tagasi,” anus mees, kes ei uskunud sakslaste jõhkrusesse. Nad hukati."

Kommentaarid (3)