/nginx/o/2025/03/08/16703532t1h0446.jpg)
Öelda jaanuaris taas Ameerika Ühendriikide presidendiametisse vannutatud Donald Trumpi kohta, et tema käitumine meenutab justkui elevanti portselanipoes, on ikka väga kena ja viisakas. See, kuidas Trump ja asepresident J. D. Vance nädala eest Ukraina presidendile Volodõmõr Zelenskõile ovaalkabinetis otse-eetris alandava kambaka korraldasid, lausa šokeeris. Abivajajat ja nõrgemat poolt võimupositsioonilt sääraselt häbistada on täiesti lugupidamatu.
Muidugi pole mingit mõtet laita maailma ühe vägevama riigi valitsejat oma plaanide elluviimise eest, kuid olulisem kui Trumpi pidevad ähvardused oma liitlaste, sõbralike riikide aadressil on just viis, kuidas neid tehakse. Isegi eriarvamusel vihavaenlaste vahel näeb tihti lugupidavamat suhtumist kui Trumpi pidevad laiavad ja üleolevad väljaütlemised. Või kuidas teisiti nimetada sel nädalal aastakõneski tema üle korratud püüdu Gröönimaale käpp peale panna. „Ma arvan, et me saame selle, ühel või teisel viisil, me saame selle,” kinnitas Trump Taani riigi koosseisu kuuluvast Gröönimaast rääkides.