Ivika Aman ⟩ Sooline palgalõhe – kingitus, mida ei saa tagastada

Meeste ülekaal juhikohtadel ja poliitikas tähendab aga, et olulised otsused on sooliselt kallutatud. Foto: Shutterstock

Väikese tüdrukuna arvasin ma, et tulevikus on mul meestega võrdsed eneseteostuse võimalused. Seda illusiooni kärpis peagi teadasaamine, et minu valitud erialal on tüdrukutel ja poistel eraldi vastuvõtt, mis väljendus umbes kolmekordses konkursivahes. Neli aastat hiljem olin samas olukorras ülikooli astudes. 

Mõlemal korral põhjendati soopõhise konkursi korraldamist faktiga, et muidu on meestel väga väikene või lausa olematu võimalus samale erialale õppima asuda. Sellised vastuvõtutingimused kehtisid aastaid ja kuigi nüüd on see möödanik, paneb senini imestama, miks tuli mõnel kooli vastu võetud mehest arvatavalt nii kolm korda targemal naisel leppida tulevikus hinnatud spetsialisti töö asemel näiteks poemüüja omaga. Missugune ebaõiglus inimesele ja milline raiskamine ühiskonnale! Neil kahel soojal suvel kinnistati Tartus ja Tallinnas soolist palgalõhet.

Sooline palgalõhe tähendab oma olemuselt, et tööandja maksab mulle – enamasti naisele – keskmiselt vähem raha kui sama tööd tegevale mehele. See on probleem, kuna aastaid väiksemat palka teeninuna saan iga päev vähem tarbida, mulle makstakse madalamat vanemahüvitist ja minu heaolu on pensionipõlves väiksem. Seda olukorras, kus ma elan arvatavasti kauem kui mu elukaaslane.