Igast pärnakast ja pärnumaalasest võiks saada saadik

Kristel Voltenberg. Foto: Olga Makina

Pärnu linnavolikogu piirkondliku arengu komisjoni märtsi alguse koosolek kostitas kohaletulnuid kahe väga hea ja innustava ettekandega. Teemadeks "Pärnu ja turism" (elupõline turismiarendaja ja õppejõud emeriitdotsent Heli Tooman) ning "Pärnu linn soomlase pilgu läbi" (Pärnus elav ja töötav Soome pärnakas Jari Koivisto).

Sirvinud uuesti nende esitlusmaterjale, mõtlen, et peaksime kuulama pikaaegsete ekspertide arvamusi palju rohkem. Mõtlema ka sellele, et iga uus luud (näiteks uus strateegia, arengukava) ei pühi puhtamat tuba ning tihti on esialgu uuena tunduvad ideed head vanad või üldse mitte nii head vanad ning end kas tõestanud või läbi põlenud ja vigu ei ole mõtet korrata. Ka peaksid meie strateegiad ja arengukavad olema palju pikema vaatega kui vaid neli-viis aastat, nagu neid praegu koostatakse. Pikk plaan ja suured, ka julgemad unistused, et nende poole tarmukalt sammuda. Samuti peaksime veelgi enam koguma infot väljast vaataja pilgu läbi.

Hea näide arutlustelt kõlama jäänust on mõte, et Pärnu peamine turist soomlane ei ole haaratav ühte lausesse ning meie suur õnn on, et kuurorti ei tule üksnes 24 tunni külalised ja õllekannu keerutajad. Meil on nii Pärnus kui Pärnumaal alaliselt elavaid soomlasi ja ettevõtjaid. Muide, möödunud aasta Pärnu ja Pärnumaa maksumaksjate tipuski jäid hiiud samaks: Scanfil, Ruukki ja Metsä Wood. Maakonna suurim tööandja oli Pärnu haigla, Soome kapitalist tõukunud ettevõtted tihedalt kannul. Meil on soomlastest suvekoduomanikke ja rentnikke, hotelli- ja spaaturiste, noori ja pensionäre. Aga ka lasteaialapsi ja koolinoori. Nii palju võimalusi! Ka koostööks.