Andres Metsoja ⟩ Riigi taastuvenergeetika poliitika kõmiseb kui tühi tünn

Tuulik. Foto: Elmo Riig

Viimased kaks aastat on möödunud sedavõrd kiiresti ja tormiliselt, nii Eesti elus kui kahjuks meie ümbruseski, et 2023. aasta kevadel kõlanud häirekelli ei kipu enam mäletamagi. Seepärast on paslik alustada meenutusega hoiatusest, mis kõlas senise valitsusliidu ametisseasumisel: keskkonnaministeeriumi asemel ülilaia haardega kliimaministeeriumi loomine toob kaasa olukorra, kus otsustamine muutub läbipaistmatuks ja üks ministeerium peab ellu viima sisult vastuolulisi otsuseid.

Hoiatused, et varem ministeeriumide vahel toimunud ja seeläbi avalikuks saanud kooskõlastused muutuvad ühe asutuse varjatud sisedokumentideks, kõlasid kurtidele kõrvadele. Selle asemel ilmus mullu riigikantselei tellimusel Balti uuringute instituudilt aruanne, kus sõnastati muudatuse eesmärk: "2023. aastal Eestis läbi viidud ministeeriumide ümberkorraldamisel oli kaks keskset eesmärki: juhtida tulemuslikumalt ja saavutada seeläbi tõhusamalt poliitilisi eesmärke (ennekõike rohepööre ja rohereform ning võitlemine regionaalse ebavõrdsusega) ning ühtlasi vältida ministeeriumide kapseldumist ehk nii-öelda silotornistumist."

Kuigi viidatud aruanne keskendub suuresti muutuste mõjule ministeeriumide sisekliimale ja töötajatele, lähtub selle tekstist olulist mõtteainet poliitika kujundamisel. Nii tajusid ministeeriumide töötajad, et senine töökorraldus keerati pea peale, tuginemata ühelegi analüüsile selle vajaduse kohta. "Kui tippjuhtidele on olnud tegemist pigem "Teeme ära!" tööülesandega, siis spetsialistidele on see olnud suures osas arusaamatu, hämara eesmärgiga ja motivatsiooni kärpiv välkmuutus," seisab aruandes.