Sander Rebane: Suuremad õppetunnid on tulnud tihtipeale siis, kui olen öelnud endale “ei”

Sander Rebane Endla teatri lavastuses “Richard III tagasitulek kell 9.24 saabuva rongiga”. Foto: Endla teater

Üle kümne aasta pärnakaile teatrielamusi kinkinud Sander Rebane jääb küll edasi mängima Endla repertuaaris lavastusi (äsja lisandunud “Salemi nõidu”, “25 °C ja päikest”, “Richard III tagasitulekut kell 9.24 saabuva rongiga”, “Testosterooni”), kuid kavatseb näitlejaelule punkti panna.

Uues ametis veab Rebane nüüd turundust ja kommunikatsiooni Tallinna linnateatris.

Mäletan, kui tulite Endlasse kümme aastat tagasi ja pidite populaarsesse “Testosterooni” ülikiiresti sisse elama. Mängite seal Kornelit siiani. Ja kuidas teil tuli ühe teise Endlast lahkunud näitleja töö üle võtta ehk ilma ettevalmistuseta vette sumatada.

“Testosteroon” on kõige pikaealisem tükk, mida mänginud olen, ja see oli väga hea algus minu teatri- ja lavakogemusele: saal oli täis ja sai kohe vanade kaladega paati astutud. Andis ruttu võimaluse aru saada, kuidas kogenud näitlejad õhtust õhtusse töötavad, ja olen siiamaani üliõnnelik, et seal mängida saan.

“Püstoli” tegemine mulle meeldib, sealt tekib teatud vastutusvabadus. Kalju Komissarov (toonane Endla teatri kunstiline juht, õpetas samal ajal Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemias teatritudengeid, õpe oli neli aastat) kutsus mind juba teatrikooli kolmanda aasta alguses Endlasse tööle ja kolmanda õppeaasta lõpus tegin siin “Woyzecki” (2014).

Läks see kümme aastat Pärnus nagu viuhti?

Esimese hooga tundub küll, et läks nagu viuhti, aga kui nüüd mõelda, mis on selle ajaga tehtud nii teatris kui sellest väljaspool, on see aeg olnud kogemustest tiine ja tihe. Esimesed neli aastat ainult teatrist mõeldud saigi, siis lisandus Kinoteater, kust tuli meeletult kontakte ja õppetunde, siis Venemaal ja Otsa koolis õppimine, näosaade, kõiksugused õhtujuhtimised ja muidugi too puugihaiguse periood.