Hendrik Relve, Kaupo Kikkase ja Mark Soosaare fotonäitus tõstab au sisse põlispuud

Pärnu fotofestivali raames leiab uue kunsti muuseumist filmide, maalide ja graafikaga täiendatud ning põlispuid pildistanud või neist fotokunsti loonud Hendrik Relve, Kaupo Kikkase ja Mark Soosaare näituse “Metslased”, mis kantud nii rõõmust kui murest meie metsa läinud ja jäänud või metsast pääsenud rahva saatuse üle.

Sinivalge taeva pilvedelt jälgimas endagi eluajal põlispuid joonistanud kunstnikud Olev Soans ja Eduard Wiiralt oma meistriteostega ning lõigukesega Soosaare Wiiralti elust ja loomingust rääkivast filmist “Maised ihad” (1977).

“Üksi oleme puud, koos aga mets,” armastas öelda Lennart Meri. “Kui nii, siis kas oleme ikka metsarahvas või hoopis metslased? Selle sõna mustas või valges tähenduses? Vastuse nii enda kui meie kõigi kohta saab näituselt, mille autorid  on aastakümnete jooksul jäädvustanud haruldasi puid ja puiesteid. Paljusid neist enam loodusest ei leia. Aga nad elavad edasi fotodel, filmides, legendides. Nagu inimesed, kes kestavad tänu mälestustele. Parimal juhul ka kaotatud puu käbist, munast, marjast või seemnest kasvatatud tütre ning pojana,” märgib näituse sünopsis.

“Mul on nii hea meel, et haldusreformis sai Pärnu linn omale suure ala metsa. See on suur kingitus puiesteede ja haruldaste puude poolest,” märkis Soosaar. Lastes silmadel puhata neist võetud fotodel ja kurvastades selle üle, et Aleksandri allee, tänapäeval Vanapargi puiestee, mis üle poole sajandi eest võeti riikliku kaitse alla just tänu oma kordumatule ilule kui Pärnu vanim ja stiilseim puiestee, mõni aasta tagasi barbaarselt maha saeti. “Tollal, mil esimene Sputnik taevasse lennutati ning eestlased veel Siberis istusid, ei tohtinud iitsatadagi, et samad pärnad saatsid Eesti riigi loojaid Konstantin Pätsi, Jüri Vilmsi ja Hugo Kuusnerit kooliteel Pärnu poeglaste gümnaasiumisse,” püüdis ta oma arvamust avaldades 2007. aastalgi seista puude säilimise eest.

Soosaare fotodel elavad noil väärikail Vanapargi pärnadel edasi nagu orhideed vihmametsades või meie kodumaised epifüüdid sõnajalad, põdrakanep, isegi üks metsvaarikapõõsas, mõni kask, väike ja suurem pihlakas, mille juured ilmselt läksid mööda torujat tüve mullani välja. Kevadel õitses ta ilusasti ja sügisel punetasid marjad. Soosaar leiutas põlispuude seljas ratsutanud taimedele toreda kodumaise nimegi: kasulapsed või allüürnikud.