Katkisest perest pärit Paul (Derek Leheste) on sunnitud leppima tõsiasjaga, et kumbki vanem temast päriselt ei hooli. Järjekordse tüli järel satub ta onu juurde võõrasse väikelinna, tutvub sealse poistekambaga ning hakkab gruppi kuulumise nimel järjest valesid otsuseid tegema. Peagi terendab saatmine Puiatusse raskesti kasvatatavate laste erikooli. Tema vältimatut allakäiku takistab aga kummaline ja heatahtlik puudega mees Fränk, kellega Paul ootamatult sõbruneb.
Filmiga tõstatab režissöör küsimused: millised sotsiaalsed ning perekondlikud probleemid võivad teha inimesest koletise ning kuidas ja kas üldse on võimalik unarusse jäetud lapsi uuesti õigele teele suunata?
Filmi vaadates hakkab endalegi ähmaselt meenuma, kuidas juba algklassides keegi väidetavalt nuusutas liimi ning kuidas vanemad hoiatasid, et ärge sellega kaasa minge, võite jääda lolliks ja pimedaks. Ikka ja jälle leiutab keegi mõne uue ohtliku mängu. Ka film algab selgesõnalise hoiatusega, millega tegijad linateose olustikule eelhäälestuse annavad.
“Võib öelda, et ma olen sellesama keerulise ea üle elanud õnneks võrdlemisi rahulikult. Ma ei olnud küll sama vana (nagu poisid filmis) aastal 2006, vaid natuke hiljem, meil olid siis juba nutitelefonid. Ihalus kuuluda gruppi tekib paratamatult, kui on väikelinnaelu, kool või klass ja eks need pahelised kiusatused ja ohud ole samasugused olenemata aastaarvust. Küsimus on suuresti selles, kas noored teevad yin'il ja yang'il vahet, et asjad päris pekki ei läheks,” arutles Seeman.