Kolumn ⟩ Väikesed inimesed, suured killud

Kuna mudilaste sarkasmiradar veel ei tööta ja filtridki on puudulikud, vupsab neil tihtipeale üle huulte midagi lustakat. Foto: Mailiis Ollino

Kuna mudilaste sarkasmiradar veel ei tööta ja filtridki on puudulikud, vupsab neil tihtipeale üle huulte midagi lustakat. Teinekord tunneme öeldus ennast ära ja vahel võtab tabavus sõnatuks: kuidas ma ise selle peale ei tulnud?

Oli jõulukuu hommik. Loodus kutsus kolmeaastast tirtsu ja mina emana pakkusin talle põrandal istudes seltsi. "Näe, su ninaalune punn hakkab ära kaduma. Palju õnne!" teatas ta, naeratus kõrvuti, ja viskus end mulle kaela, kui häda tehtud. Siiras rõõm teise inimese edu üle.

Järgmine dialoog pärineb jaanuariõhtust, kui aeg oli magama minna ja kõik muu tundus mõistagi palju huvitavam kui luugid sulgeda.