Pildistamishullusest ⟩ Kas põdral olid sarved või ei olnud?

Miks enam ei piisa mälupiltidest? Foto: Shutterstock

“Põdrad!” karjun auto kõrvalistmelt kolleegile roolis. “Pilti! Pilti!” urgitsen jalge eest kotist oma telefoni. “Mul on mälu täis! Tee ruttu pilti!” kiljub tema enne telefoni pihku saanuna. “Ma ei saa, ma ei saa!” karjun vastu ja toksin närviliselt kaameraikooni, mis ei toimi.

Kui endale ja kaamerale pildi ette saan, on tee tühi. “Mitte midagi ei saanud,” tõdeme pettunult. “Nägid sa vähemalt, kas esimesel põdral olid sarved?” küsin kolleegilt. “Ei näinud,” vastab ta läbi naeru. Kaks põtra olid meist mõnekümne meetri kaugusel, ei kapanud üle tee, seisatasid, vaatasid. Ideaalne kaader, mille oleks võinud oma mälusse talletada. Meie võtsime sealt kaasa aga üksnes ähmased siluetid.

Miks enam ei piisa mälupiltidest? Miks on vaja iga sündmus või ka mittesündmus – lihtne toiming – tuhandekaadriliselt talletada?