:format(webp)/nginx/o/2018/01/15/7486575t1h8b26.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2025/04/09/16765126t1h984f.jpg)
Kes viimasel nädalal vähegi nina kodunt välja pistnud, on küllap omal nahal tundnud, kuivõrd kõle tuul praegu õues lehti keerutab. Vahest kõige enam kargust on pakkunud loode-, põhja- ja kirdetuul. Need oleks justkui lindudelgi hääle kähedamaks muutnud ja kuigi loodus võiks tiivuliste häältest praegu pungil olla, kuuleb linnulaulu katkendlikult.
Näiliselt hilistalvisest ilmast hoolimata olen viimastel nädalatel õhtuti jalutanud paika, mida harilikult külastan kõige sagedamini just aprilli esimeses pooles, pisut lehekuulgi. Ühes jõeorus kulgeb vee ääres kunagine kitsas rohumaa. Rohtu pole sealt varutud vähemasti pool sajandit ja nüüd laiutavad seal toomingad, millest põimuvad läbi humalad. Puid-põõsaid kasvab seal teisigi, kuid tooni annavad toomingad. Päris võpsikuga küll tegu pole, kuid rohumaast on asi kaugel. Ümbritsev mets on sinna ajapikku heitnud ka puuhiiglasi.
/nginx/o/2025/04/09/16765137t1h4bfb.jpg)