GALERII JA INTERVJUU ⟩ Andrus Raadik lõpetas karjääri matšpalli, pronksi ja pisaratega: Hing jäi siia, minu linna, kus kõik kunagi alguse sai

​​Pärnu võrkpalliklubi alistas kolmandat korda Selver/TalTechi ja pälvis kodusaalis Eesti meistrivõistluste pronksi. Nõnda tegid kamraadid kaptenile ilusa kingituse: Andrus Raadik sai ketsid varna riputada võidu järel.

Pärast kuiva, 3:0 (25:16, 30:28, 25:21) triumfi kiskus suvepealinna spordihallis emotsionaalseks. Vähe sellest, et 38aastane Pärnu legend lõi maha matši viimase palli, käis Raadik ükshaaval läbi kõik fännid ja viskas neile patsu. Tänati, emmati, tehti pilte.

Peeti kõnesid ja näidati videoid, kus endised ja praegused võitluskaaslased meenutasid ühiseid läbielamisi. Kaptenile jagati nõnda palju kiidusõnu-kallistusi-meeneid, et neid ei jõudnud kokkugi lugeda. Näha oli pisaraidki.

Olen aus: minulgi käis kolmapäeva õhtul kerest judin läbi, kui sammusin viimast korda sportlase juurde ja palusin intervjuud. Põhjus lihtne: mängis Raadik siinkirjutaja karjääriski olulist rolli.

Täpselt kümme aastat tagasi, kevadel 2015 ihkasin Eesti Päevalehe spordireporteriks: täiesti toores kirjatsura saadeti pealinnas proovitööks vollematši kajastama. Huvitava kokkusattumusena mängisid toonagi Pärnu ja Selver, pärnakad võitsid ja valisin oma esimeseks "ohvriks" just Raadiku. Koostöös sepistasime säärase kirjatüki, tänu millele saigi spordisõber oma unistuste ametis alustada.

Andrus, kas nüüd on tõesti kõik läbi? Oled varemgi neid "peaks lõpetama" jutte rääkinud.

Jaa, kindlasti. Varem on need jutud niisama, suusoojaks olnud.

Kui ma nüüd ka jätkaks, veaksin kõiki neid fänne ja klubi alt. Kõik, mis nad on siin täna minu heaks teinud … ma ei oodanud sellist lõpuüritust. Mõtlesin, et mäng saab läbi ja läheb vaikselt üle. Et teeme poistega paar õlut ja korras.

Hea ongi, et nii läks ja tehti suurem üritus. Nüüd ma ei saa enam mingi hinnaga jätkata, isegi kui ma tahaks. Süda ei luba enam. Jätsin kõik endast täna siia. Hing jäi siia, kus see kõik alguse sai. Pole küll täpselt sama saal, aga see on minu linn. Ja see juhtus veel ideaalses seisus ehk võiduka mängu järel. Oma kodupubliku ees! Saal oli ju vaat et täis: see oli üllatus, et mind sellise massiga tuldi ära saatma.

Niisiis, seda lootust pole, et keegi su suvel Pärnu rannas rahapakiga oimetuks lööb ja oled sügisel uuesti kõpsti saalis.

See peab ikka väga suur rahapakk olema, et kõik need [tänased] emotsioonid ära kataks. Ei-ei, aitab küll.

Tõmbab meele härdaks, kui mõtled, et üks väga pikk peatükk su elus sai praegu läbi, või milliste emotsioonidega ketsid varna riputad?

Meel on praegu selline … Eks need tunded ole praegu päris segased kõikidest asjadest, mis siin täna on toimunud. Tegelikult hakkas juba päeval pihta, sõitsin autoga, tuli mingi tuttav laul ja hakkasin mõtlema: kurat, täna ongi viimane päev. Noh, kui võidame. Lõpuks läks kõik ikka väga tundeliseks, kui üksi autos istusin.