Pärnu supelranna loo algus: kümblus raha eest ja naised-mehed eraldi

Mehed ja naised suplesid kuurordi algusajal eraldi. Foto: Pärnu muuseumi kogu

19. sajandil kujunes Pärnu kui merelinna olemust ja kuvandit mõjusalt muutvaks märksõnaks kuurort. Kuurordi tekkeks on eelkõige vaja soodsat asukohta, looduslikke tingimusi ja kindlasti ka ettevõtlikke inimesi. Kuid kuurordielu tõelised käivitajad olid, on ja jäävad suvitajad-supelsaksad.

Esimesed kogemused suvitajate võõrustamisest ning suvituselu korraldamisest said Pärnule ja ta elanikele osaks juba 1830ndate alguses. 1837. aastal esitati aga Pärnu magistraadile palvekiri supelasutuse ehitamiseks. Mere äärde rajatud puidust vannimaja võttis esimesed külastajad vastu juba 1838. aasta 28. juunil (vkj). Suvel pakuti sooje merevanne ja külmi meresuplusi, talvel aga tegutses supelasutus saunana. Külmadeks suplusteks olid merre, teineteisest sündsale kaugusele rajatud supelsillad – eraldi meestele ja naistele. Suplus oli tasuline. 1850ndate lõpus hakati supelasutuses peale soojade merevannide pakkuma ka mudavanne ning meresuplusteks oli võimalik kasutada supelvankrit. Kõikide supelteenuste müügi ja majutuse korraldamisega tegeles H. D. Schmidti kaubakontor.

Kuni 1880ndateni laius kindluslinna ja mere vahel lage, iga-aastaste tormide ja üleujutuste tõttu suhteliselt liigniiske rannaniitude ala, mida oli sajandeid kasutatud karja- ja heinamaana. Siin-seal kasvasid pajupuhmad ning murukamara alt paljandusid kõrgemad luiteharjad. Enamik rannast oli samuti kaetud murukamaraga ning suures ulatuses kõrkjapuhmastegagi. Seega oli rannamaastik kuurordi esimesel perioodil tollaste suplejate silme läbi üsna metsik.