Kalev Vilgats ⟩ Kui vaja, ehitatakse tagaõuegi

Kaitsetööstuspark plaanitakse rajada Ermistu ja Soomra küla vahele riigimaale. Foto: Mailiis Ollino

Kolm aastat Venemaa alustatud verist sõda Ukrainas ja agressori sõjakuriteod pole meist paljudele midagi õpetanud. Kas tõesti eelistavad eestlased õppida enda valusatest kogemustest, mitte sellest, mida on teistel meile õpetada? See mõte jäi mind vaevama kaitsetööstuspargi avalikult arutelult Tõstamaa rahvamajas, mille saali oli kokku tulnud umbes paarsada huvilist (vt Eno-Gerrit Link, "Kaitsetööstuspargi naabrid kardavad kõige rohkem müra, saastet ja sihtmärgiks saamist", PP 11.04).

Need, kes olid olnud eelneval arutelul paar kuud varem Pärnu keskraamatukogus, tunnustasid kokkutulnute viisakust, sest Pärnus kiskus õhkkond vahepeal selliseks, et vaja olnuks politsei sekkumist (vt Eno-Gerrit Link, "Eriplaneeringu avalik arutelu saavutas peaaegu keemistemperatuuri", PP 03.12.2024). Ega Tõstamaalgi saanud läbi ilma teatud seltskonna noorteta, kes nägusid peites hüüdsid tagareast kõnelejatele vahele ja üritasid klakööritseda. Siit teine lõpuni mõtlemata mõte: kes küll suunab meie „kasulikke idioote“ ja elukutselisi vastuseisjaid, kel, omamata mingit seost selle piirkonnaga, jätkub siiski aega ja bensiini, et kohale sõita ja korrutada: "Mitte minu tagaõue" (not in my backyard, NIMBY)?

Seegi kord ütles üks mees, et kuigi mõistab kaitsevajadust, ehitatagu see kaitsetööstuspark ikkagi Ida-Virumaale, seal inimesi niigi vähem, pole meile midagi vaja.