Homme tähistame põlvkondade vahelise solidaarsuse päeva

Heimar Lenk
, Riigikogu liige (Keskerakond)
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Heimar Lenk.
Heimar Lenk. Foto: PP

Unistus üksmeelsest ühiskonnast on inimkonda võlunud juba ammu, kuid üllas eesmärk tundub praegu olevat niisama kaugel kui 1000 aastat tagasi. Miks käivad asjad ikka nii, et vanade meelest on noorus hukka läinud ja noored hakkavad vanu alles siis mõistma, kui ise vanaks saanud?

Euroopa Liit püüab olukorda parandada ja kuulutas 29. aprilli põlvkondade vahelise solidaarsuse päevaks, et vähemalt sel päeval teha noorte ja vanade ühiseid üritusi, et põlvkondi üksteisele lähendada. Isegi üks riigikogu istungeist on teemale pühendatud.

Inimväärne vananemine

Mure ise on tõsisemast tõsisem. Praegu elab maailmas 710 miljonit üle 60aastast inimest. Aastaks 2050 ennustatakse vanema põlvkonna suuruseks kaks miljardit. Maakera rahvaarv on kasvanud selleks ajaks umbes kaheksa miljardini. Seega moodustaksid siis tervelt neljandiku pensioniealised prouad ja härrad.

Eestiski ületas pensionäride arv hiljuti 400 000. Isegi arenenud suurriigid pole eluea nii kiireks kasvuks valmis. Rääkimata Eestist, kus praegu makstakse üht madalamat pensioni ja üle 65aastaste riigiametnike töölkäimise võimalus seadustati alles hiljuti.

Kui senist arengut jälgida, tundub, et inimväärse vananemise poliitikani, mis ELi riikides juhtideoloogia rolli täidab, on meie valitsusel õige pikk tee käia.

Tänavune aasta on eriline, sest just 2012. aastast hakkabki tööealiste elanike arv ruttu kahanema ja 60aastaste ja vanemate arv kasvama. Kõige kiirem vanemaealiste arvu kasv toimub aastatel 2015–2035, kui sõjajärgse beebibuumi põlvkond jõuab pensioniikka.

Eelseisev pinev olukord tööjõuturul võib põlvkondade vahelist solidaarsust ehk ühiskonna ühtekuuluvustunnet kõvasti vähendada. Eelkõige muutub olukord teravaks pensioni- ja tervishoiusüsteemi rahastamisel.

Selge, et raha ei pruugi kõigile jätkuda. Kuuleme ja loeme ajakirjandusest juba praegu, kuidas eakatele heidetakse ette, justkui sööksid nad ära praeguste noorte loodud väärtusi ja tarbiksid üleliia palju rahvuslikust rikkusest.

Kahjuks unustatakse ära, et kuigi pensioni makstakse töölkäijate maksudest, olid nüüdsed pensionärid aastakümneid maksumaksjad ja nende maksude eest kasvatati-koolitati praegust töölkäijate põlvkonda.

Sellist solidaarsusele lähenemist tänapäeva Eestis väga ei väärtustata. Ometi on see ainuõige kriteerium eri põlvkondade ühtekuuluvuse ja elu mõtte hindamisel.

Vanemad tööturul

Homne põlvkondade vaheline solidaarsuse päev moodustab osa 2012. kui aktiivsena vanenemise aasta tegemistest. Teemapäev ja teema-aasta on teineteisega tihedalt seotud, sest juba lähitulevikus on kavas vanem põlvkond taas tööturule kaasata ja aktiivseid inimesi vajatakse rohkem kui praegu.

Tööpuudus on Euroopas ja Eestiski küll veel suur, kuid pensioniealisi tööle tagasi kutsumata varsti, kui majandus veidigi kosub, hakkama ei saa. Kindlasti ei pea vanemad inimesed täiskohaga töötama, kuid nende tööoskus, kogemus, korraarmastus ja elutarkus muutuvad õige pea ühiskonnale väga vajalikuks.

On ju Eestiski üleminekuaastate noortebuum, kui sekretärideks võeti vaid verinoori siresäärseid eurohiiri (minu sõnastus), mööda saamas. Keskastme juhtidena eelistatakse juba ammu suure töökogemusega ja elu näinud asjatundjaid.

Eeltoodust lähtudes tähendabki aktiivsena vananemine head tervist vanemas eas ja täisväärtusliku liikmena ühiskonna elus osalemist, tundes rahuldust oma tööst, olles sõltumatu igapäevaelus ja aktiivne kodanikuna.

Oleks tarvis, et vanemad inimesed saaksid täita oma osa tööturul, võidelda sellega ise vaesuse, eelkõige naiste vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu. See tähendab vanemale põlvkonnale töötingimuste loomist, senisest parema töötervishoiu, sotsiaalkindlustuse ja elukestva õppe võimaldamist.

Üha rohkem ollakse Euroopas eakate kohta käibivate negatiivsete stereotüüpide ja vanuselise diskrimineerimise vastu. Pole me Eestiski neist vanainimesi halvustavatest märkustest, mis aeg-ajalt kõrva riivavad, lahti saanud.

Igal juhul on Euroopas käte jõudnud aeg, kui suhtumist vananemisse tuleb sallivamaks muuta. Seda enam, et vanaduse eest ei pääse meist keegi.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles