/nginx/o/2023/11/17/15727610t1hb508.jpg)
/nginx/o/2025/04/21/16789879t1h39a5.jpg)
Pärnu kontserdimajas astuvad linnaorkestriga järgmisena lavale külalisdirigent Mikk Murdvee ja paljutõotav noor flötist Minna Emilia Vürst.
Linnaorkestri 31. hooaja eelviimasel kontserdil kõlavad nii modernne Eesti muusika kui klassikalise ajastu pärlid – kokku saab sellest hariv ja elamuslik muusikaõhtu, mis korraldajate kinnitusel sobib igati koolinoortelegi. Kui eelmise kuu “Kuulamise kunst” pakkus noortele interaktiivse ja mängulise kogemuse, siis seekordne kontsert esindab klassikalist kontserdivormi. Kahe täiesti erineva kontserdi järjestikune kogemine aitab noortel mõista, kui mitmel moel saab muusikat esitada, tajuda ja vastu võtta, selgitas orkestri produtsent Mariin Aavik.
Beethoveni 7. sümfoonia kõrval tuleb esitusele Mozarti ja Sumera looming.
“Kui mängisime Pärnu linnaorkestriga 2016. aastal Beethoveni 1. sümfooniat, tekkis mõte kanda ette helilooja kõik üheksa sümfooniat üle mitme järgneva hooaja,” meenutas Murdvee. “Beethoveni muusika kõrvale sobib ideaalselt Mozarti looming ja kuna Vürst on silma jäänud nii üleriigiliselt kui rahvusvaheliselt, siis Vürsti kutsumine solistiks oli enesestmõistetav. Tema mäng on tehniliselt laitmatu ja muusikaliselt väga küps. Ta on kunstnik, kellel on muusikas palju öelda.”
17aastane flötist on võitnud Tampere flöödikonkursi ja osalenud Pärnu muusikafestivali Järvi akadeemias. Vürst on juba mitmekülgne interpreet, kelle sõnutsi on flööt sügavalt seotud mängija olemusega. “Flööt on pill, mis on sügavalt mängijaga seotud – nii tehniliselt kui hingeliselt,” mõtiskles Vürst. “Samuti meeldib mulle tohutult flöödi roll orkestris. Väga sageli on just flööt see pill, mida helilooja kasutab, et luua ilu ja helgust.”
Murdvee märkis, et Hollandi flöödimängija Ferdinand Dejean (1731–1797) tellis Mozartilt neli flöödikvartetti ja kolm -kontserti, millest valmis neli kvartetti ja üks uus flöödikontsert. Selmet luua uus teine kontsert, seadis Mozart aasta varem kirjutatud oboekontserdi ümber flöödile, ehkki oluliste muudatustega, arvesse võttes selle pilli eripära. Nüüdseks on mõlemad Mozarti flöödikontserdid ühed mängitumad teosed flötistide repertuaaris.
“Flöödikontsert nr 2 D-duur on tuntud oma helge ja elava iseloomu poolest,” kõneles Murdvee. “Esimese osa “Allegro aperto” nimetuski viitab sellele, et tegu on särava ja rõõmsameelse osaga. Teine osa “Adagio ma non troppo” see-eest on emotsionaalselt sügav ja kauni meloodiaga, justkui pakuks muusika meile hetke, et tõmbuda tagasi ja vaadata endasse. Sellele järgnev finaal “Allegro” on taas elav ja kerge. Mozarti flöödikontsert D-duur on ajatu meistriteos, mis pakub kuulajatele rõõmu ja naudingut oma ilu ja virtuoossusega.”
/nginx/o/2025/04/21/16789888t1heb73.jpg)
Minna Emilia Vürst oli enda sõnutsi päris väike, kui vanem vend hakkas muusikakoolis puhkpilli õppima.
“Tahtsin samuti mõnd pilli õppida ja nii pandi mindki esialgu plokkflööti mängima. Aga kuna olin alles viiene, jäin selle pilli peale mitmeks aastaks, nii jõudsin näha vanemaid õpilasi, kes minu õpetaja käe all flööti õppisid. See pill hakkas mulle huvi pakkuma. Hiljem õppisin mõnda aega paralleelselt viiulitki, kuid lõpuks otsustasin flöödi kasuks. Tundsin, et flööt on kuidagi minulikum, ja olen oma valikuga rahul,” rääkis noor muusik. “Unistan, et muusika tegemine ei muutu mulle kunagi nii-öelda tööks ja et see kirg ja armastus, mis mul praegu muusika vastu on, ei kustu, vaid kasvab. Unistan, et minu tulevased kolleegid on üliinspireerivad ja toetavad. Unistan, et minu mäng pakub teistele inimestele midagi positiivset, ma saan neile valmistada siirast rõõmu kas või üheks kontserdisaalis veedetud õhtupoolikuks ja pakkuda ka suuremaid elamusi, mis pikemaks ajaks meelde jäävad ja, mine tea, ehk kuidagi elu mõjutavad.”
Flöödil on teatavasti ülioluline roll orkestris. Kolm põhjust, miks tasub minna orkestrimuusika kontserdile? Niisugusel kontserdil on Vürsti sõnutsi tohutult palju tähele panna, kuulata ja näha, nii või teisiti tõmbab see kuulaja argielust välja ja pakub võimaluse tunda eri tundeid ja kogeda midagi erilist. Orkestris teab igaüks, millist rolli ta parasjagu kannab, millal olla esil ja millal kellelegi teisele ruumi anda või tiivustada. See, kuidas orkestrandid dirigendi juhatusel üksteisega koostööd teevad, on imetlusväärne.
Millisena kujutab ta ette klassikalise muusika tulevikku 50 aasta pärast? “Arvan, et pool sajandit klassikalises muusikas on küllaltki pikk aeg. Kindlasti sõltuvad muutused muusikas ühiskonnas toimuvatest muutustest. Kujutan ette, et heliloojad on jõudnud uute võimalusteni, kuidas end väljendada. Lisandunud on kontseptsioone, kooslusi, esinemispaiku. Kuid samuti usun, et traditsiooniline viis klassikalise muusika kontserte korraldada ja külastada püsib. See omab kultuuris nii suurt rolli, et on raske uskuda, et see kaoks või ununeks,” avaldas Vürst veendumust.