/nginx/o/2025/05/02/16816955t1hdec9.jpg)
Kel kavas esimesse ronimistrenni minna, sel soovitan järgmine päev vabaks võtta, sest sõrmed ja käsivarred on paar päeva nii hellad, et vaja läheks isiklikku abilist. Siinkirjutaja jäi näiteks vahetult pärast treeningut pesusvammi käes hoidmise ja järgmisel päeval pannkoogitaina kloppimise, tolmuimeja varre pikkuse reguleerimise, pudelikorgi keeramise ja vannitoaplaatide küürimisega jänni. Kusjuures minu suurimaks hirmuks – kukun lae alt suure põntsuga matile ja murran jalaluud mitmest kohast – polnud pärast mõningast katsetamist tegelikult põhjust.
Nagu Ronimaa treener-eestvedaja Martin Unn nendib, algajatega naljalt õnnetusi ei juhtu, sest nad kardavad nii väga, et tulevad alla, enne kui jõuavad end vigastada. Seevastu kogenud ronijate puhul, kes peavad mugavustsoonist välja murdma, on tema teatel tavaline, et oma võimetele vastavaid radu läbida üritades kukutakse rohkem kui ronitakse.
„Üldjuhul vigastataksegi end täiesti väsinuna kukkudes. Ei kontrollita seda, kuidas kukutakse,” selgitab Unn. „Kui sa suvalisel hetkel kukud ega ole liiga väsinud, suudad turvalisemalt maanduda. Aga kui oled juba kurnatud, on suurem oht kukkudes end vigastada.”