Suur intervjuu ⟩ Jaanus Männik: Väikese riigi puhul on suurushullustus kõige halvem asi, mis olla saab

Eelmisel nädalavahetusel 74. sünnipäeva tähistanud Jaanus Männik naudib muusikat, mängib ka ise viiulit ja lööb kaasa kohaliku külamaja ühendorkestris. Foto: Mailiis Ollino

Üle 30 aasta nii riigi kui kohalikul tasandil poliitikaareenil silma paistnud Jaanus Männik lubab, et paneb ühele peatükile tänavu punkti: riigikogu kolme koosseisu liige, vallavanem ja volikogu liige olnud Saarde vallavolikogu eelarve- ja arengukomisjoni esimees on otsustanud sügisel enam mitte kandideerida.

Tapal üles kasvanud Männik, kes on kohalikku elu juhtinud nii Are kandis, Surjus kui Saarde vallas, tõdeb, et poliitika on muutunud teravamaks ja konfliktsemaks.

Männik on ajakirjanduses pildil tavaliselt ülikonna ja lipsuga, aga hingelt on 30 aastat tagasi Pärnumaa populaarseimaks põllumeheks valitud surjukas maamees.

“Olen mõõdukas konservatiiv,” võtab selline küsimusepüstitus teda muigama. “Igal pool ma ülikonnaga ei käi, aga olen sellise “Wikmani poiste” stiiliga harjunud.”

​Tänavu kevadel on soe ja külm vaheldunud. Kas oskate pikaajalise kogemuse põhjal öelda, milline suvi tuleb ja kuidas taimed kasvavad?

Viimasel ajal on üha raskem ilma ennustada, eriti mul kui tavavaatlejal. Ilmajaamgi ennustab vaevu nädalaks. Selle kevade ilm on huvitav: tegi mõne päeva väga sooja ja viskas jälle jahedaks.

Ilmaga seoses meenub, kuidas ma Tapa poisina Pärnumaale Aresse tulin. Mäletan 1974. aastat, mil pärast EPA (Eesti põllumajandusakadeemia, praegune maaülikool, toim) lõpetamist veebruaris Pärivere sovhoosi tööle asusin. 10. maiks, kui mind aastaks Vene kroonusse kupatati, oli kevadkülv juba tehtud. Raskete savimaadega majandi kohta oli see eriliselt varajane. Kui aasta pärast mais Ida-Preisimaalt ehk Kaliningradi oblastist kroonust pääsesin, oli aprilli lõpp ja mai erakordselt soe ja suvine: õunapuud-marjad õitsenud ja hein täispikkuses, aga 29. mail tuli paks lumi paariks päevaks maha. Sellele järgnes hästi põuane suvi.

​Olete suurema osa elust olnud olnud tegev põllumajanduses ja valitud 1994. aastal C. R. Jakobsoni konkursil Pärnumaa populaarseimaks põllumeheks. Alates 1995. aastast olite parlamendis kolme koosseisu liige, pärast seda vallajuht nii Ares kui Surjus ning ühinenud Saarde vallas abivallavanem ja nüüd volikogu liige. Nii palju, kui mul silme ees on, olete ajakirjanduses avaldatud piltidel alati ülikonnaga, lips kenasti ees. Kuidas on teil õnnestunud meedias ainult ülikonnas pildile jääda?

Mul on vastuseks nii-öelda viktoriiniküsimus: kui kaua seda ülikondade-lipsudeta aega Euroopa meestel üldse olnud on, millal hakkas lips ära kaduma valitsustest ja parlamentidest?

Ei oska öelda.

Söandan väita, et siis, kui oli Kreeka võlakriis ja sotsialist Aléxis Tsípras sai peaministriks. Tema oli sinise särgiga ja ilma lipsuta. Sealtmaalt hakkas lips massiliselt kaduma.

Ikkagi: miks olete piltidel ikka ja ainult ülikonnaga?

Igal pool ma ülikonnaga ei käi, aga olen sellise “Wikmani poiste” stiiliga harjunud. Eks suurem osa pilte, mis on ajakirjanduses ilmunud, on tehtud seotult mu tööga.

Olen mõõdukas konservatiiv (naerab). Kui ma riigikogus olin, ei käinud keegi seal teksadega. Kõik olid ülikonna ja lipsuga. Siis oli lips reegel.

Kontsertidelgi peaks – austusest frakkides tippkooride-orkestrite vastu – käima pidulikumalt riides.