Hämarik on silla ületamine – valgusest pimedusse (või vastupidi), kus nähtav maailm hakkab lahti hargnema ja meel tajub rohkem, kui silmad näevad. Just selles vahepealsuses, kus aeg näib aeglustuvat ja piirid hägustuvad, sünnivad “Hämariku mängud”.
Näituse teosed kutsuvad peatuma ja tajuma. Mäng – olgu see lapsepõlve meenutus, unenäoline rännak või mõtisklus aja ja mälestuste üle – ei ole siin pelgalt meelelahutus, vaid viis maailmaga suhestuda. Hämariku valguses saab iga objekt, vari, peegeldus või liikumine uue tähenduse – mängulise, kuid ka poeetilise ja vahel isegi valuliku. Autor käsitleb hämarikku kui ruumi, kus kohtuvad vastuolud: valgus ja vari, kohalolu ja kaduvus, tõde ja illusioon. Iga töö on nagu katse peatada hetk enne ööd – just siis, kui kõik on veel võimalik.
/nginx/o/2023/11/17/15727610t1hb508.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2017/12/21/7425315t1h3421.jpg)