Turvaline ja toetav joogatund pühib ära muremõtted

Jooga on kehale väga arendav - Aural õnnestuvad ka kõige keerulisemad joogapoosid. Ent see pole jooga puhul üldse tähtis, rõhutab ta. Iga harjutust on võimalik teha erineval raskustasemel.

FOTO: Urmas Luik

Aura Mengel on 27aastane joogajuhendaja, kellele jooga tähendab suurepärast võimalust olla tasakaalus ja lõdvestunud praegusaja kiires ühiskonnas. “Igaüks saab ise valida, kui süviti ta soovib ja on valmis joogamere lainetesse sukelduma,” lisab ta.

Pea seitsmeaastane jooga praktiseerimine on Aura õpetanud jälgima endas toimuvat, austama ja kuulama oma keha. See ei valeta kunagi. Jooga mitte ainult ei arenda füüsilist keha ja tervist, vaid aitab avastada oma potentsiaali.

“Joogaga käsikäes kulgedes olen leidnud vähem agressiivse, vähem vägivaldse, vähem äärmusest äärmusesse kõikuva tee,” lausub Aura.

Ebatavaline lapsepõlv

Aura Mengeli jõudmisel jooga, loomuliku ja looduslähedase eluviisi ja kodu rajamiseni Surjus on pikk eellugu. Tema vanemate juured on küll Pärnumaal, ent kaela kandma hakkas ta Lõuna-Eesti metsades Haanjamaal. Nimelt otsustasid vanemad teha elus kannapöörde ja ostsid sinna talu, et lapsed kasvaksid puhta looduse keskel. Selles paigas lisandus viielapselisse perre kolm last.

“Metsloomad jalutasid meil õue peal ringi. Korralikke teid ei olnud. Mängisime palju metsas. Olen märganud, et sellest perioodist on juurdunud minusse kõige enam väärtushinnanguid ja tervet mõtlemist,” räägib Aura.

Pärnu lähedale koliti siis, kui Aural jõudis kätte kooliaeg. Tema isa juhtis aastaid Surju põhikooli.

Aura meenutab, et tema vanematel olid tolle aja kohta väga erilised eluvaated: elati taimetoitlastena ja lapsed olid väga terved, ravimeid kasutati üliharva. Saadi hakkama alternatiivmeditsiini võtetega. Samuti ei olnud kodus telerit.

“Minu vanemad huvitusid esoteerilistest teadmistest. Meie pere sõprade ring oli väga lai ning põnev. Tallinnast Lõuna-Eestisse kolides ei olnud neil ühtki eeskuju, nad teadsid ainult, mida nad oma ellu ei taha. Nad soovisid elada teisiti ja viisid oma unistused ellu. Olen neile selle eest ääretult tänulik,” lausub noor naine.

Kui praegu teeb ökokülade liikumine Eestiski esimesi samme ja kritiseerijatestki ei tule puudu, siis 25 aastat tagasi oli taimetoitluse suhtes mõistmatust palju rohkem. Vanemad pidi olema väga targad ja tugevad, leiab Aura.

Kõrvaltvaatajad imestasid esmalt, aga leppisid, sest lapsed kasvasid tervete ja liikuvatena. “Miskipärast arvatakse, et taimtoiduliste söögisedel on väga vaene. Et nad närivad ainult porgandeid. See pole kaugeltki nii. Kes seda teemat rohkem uurib, leiab, et see on maailm, mis pakub tohutult mitmekesiseid võimalusi,” kinnitab naine, kes omal valikul jõudis uuesti taimetoitluse juurde tagasi seitsme aasta eest.

Mengelite pere Surjusse asudes määrasid pere toidusedeli juba Eesti tavad ja koolisöökla. Nii on Aura elanud eri arusaamade järgi, suudab neid kõrvutada ja oma tee valida.

Mis puutub küllalt ainukordsesse eesnimesse, siis oli Aura koos oma nimega sündinud, vanematele tundunud see nimi lapsele otsa vaadates ainuvõimalik. “Ma olnud sündides hästi hele-hele,” ütleb ta.

Eneseleidmine Islandil

Pärast gümnaasiumi viis elu Aura Islandile lapsehoidjaks, seal kohtas ta oma laste isa, see kooselu kestis viis aastat. Elu selles lihasööjate kuningriigis, nagu Aura seda tituleerib, oli uus algus ja täielik muutus noore inimese elus. Selles saareriigis tuli Aura ellu joogagi.

Tunnid toimusid õdusas miljöös väikses majas ookeani kaldal. Joogaõpetaja abil tegi Aura tutvust ühe hatha-jooga haru – jivamukti-joogaga, mis on innukalt füüsiline ja intellektuaalselt stimuleeriv praktika. “See oli täpselt see, mis mulle sobis,” tõdeb ta.

Et lugeja võõrapärasest nimest segadusse ei satuks, lisab Aura, et hatha-jooga harusid on küll väga ohtralt ja neid on erinevalt defineeritud, kuid eesmärk on üks: hingamine, mõtlemine, liikumine suunatakse ainult siin ja praegu toimuvale tegevusele.

Aura räägib, et Islandil ei ole peetud sõdu ega rõhutud inimesi, sealne energeetika on väga stressivaba ja rahustav. Eestlannale isegi liiga. Eestis leidis naine kodumaa teist korda ja praegu ei taha ta siit kusagile minna. Aura on kahe toreda mudilase ema ja pere elab looduse rüpes Surju vallas.

Tasa ja targu

Et jooga oli aastatega muutunud Aura elu osaks, pakkus paar tuttavat, et ta võiks sellega Pärnus jätkata. Eestis on Aural palju mõttekaaslasi ning pere ja tuttavate toetav kogukond. Nii alustaski ta paar aastat tagasi esimeste tundidega.

“Mõtlesin, et ise joogatan niikuinii regulaarselt, miks mitte jagada seda siis soovijatega,” räägib ta. Aura visioon oli teha seda küünlavalgel, maheda muusika taustal ja väikesearvulise, kaheksast–üheksast inimesest koosneva grupiga. Et tekiks oma seltskond, kellega saadakse kokku ja keda teatakse vähemalt nägu- ja nimepidi. Et igaüks võiks tunda end turvaliselt ja toetatuna, et avaneda eelkõige iseendale iseendas.

Aura alustas tasa ja targu, hiljem jutud levisid ja tulid koostööpakkumised.

On olnud joogaga katsetajaid, kes on käinud ja läinud, on neid, kes on temaga siiani, kus iganes ta tunde annab.

Aura kinnitusel on super, et joogatundi jõuab üha rohkem mehi, leidmaks sisemine harmoonia, meelerahu, avastada endas uusi tahke ja tajusid. Sooviga tegelda mõtestatud füüsilise tegevusega.

Sügisel tehti Aurale ettepanek alustada Pärnus Villa Medicas beebiootajate joogaga. See oli uus ülesanne ja vastutus senisest suurem. “Tundsin, et olen selleks valmis. Olen mõlemad oma beebiootused aktiivselt joogat harrastanud ja see oli asendamatu vaimne ja füüsiline ettevalmistus sünnitusteks,” meenutab Aura.

“Lapseootus, sünnitus, lapsed ja üleüldse see maagiline fenomen nimega Emadus on teemad, mis on mulle väga hingelähedased, mis mind sütitavad ja millest võiksin rääkima jäädagi,” tõdeb ta. Mõlemad Aura lapsed on sündinud kodus kamina ees küünlavalgel ja nende sünd on olnud kõige liigutavam ja imelisem kogemus tema elus.

Rasedate jooga on palju pehmem ja orienteeritud just beebiootel naise vajadustele, muutustele ja igaühe individuaalsele raseduse staadiumile, teab joogajuhendaja.

Milline on parim jooga?

Ei ole paremat või halvemat joogastiili, vastab Aura ja toob mõistukõnes võrdluse: milline on kõige otsem tee Tallinnasse? Ainuõiget vastust polegi. See oleneb eelkõige lähtekohast, kas asutakse Pärnus, Tartus või Narvas. Mis on parim ühele, ei pruugi seda kindlasti olla teisele.

Nii on ka jooga ja kõigi muude tehnikatega. Oleneb sellest, kus ollakse alustades ja kuhu soovitakse liikuda. Üks joogastiilidest keskendub närvi- ja näärmesüsteemile, teine mõnele muule aspektile, kolmas tantristlikule filosoofiale. Igaüks otsib, et leida endale parim. Võib-olla on see hoopis mingi muu tee või tehnika, lõpetab Aura Mengel jutu.

Tagasi üles
Back