Loodusvaatlus ⟩ Toitu manguv värbkakk ja vihmakasside pulmad

Värbkakk. Foto: Karl Adami

Kätte on jõudnud aeg, mil päikeseloojangu järel ei võta kohe võimust hämarus ja loojangu värvegi saab kauem imetleda. Pilkast pimedust tuleb nüüd mõnda aega oodata. Sellegipoolest oli möödunud nädalal paar õhtut, mil sünkja pilvemassi tõttu lõpetasin õhtused käigud tunnikese tavapärasest varem. Ühel neist lõikasin tagasiteel läbi metsa ja püüdsin jälgida, et mõne kuusenoti peale ei komistaks.

Pea kohal kuulsin tuttavat häält: värbkakk mangus toitu. Silm seletas kahte tumedat pisikest kakukujulist varju, mis läbi oksarägastiku tungisid. Näljane värbkakk lendas aina esimese järel. Ma olen nõnda valjult ja innukalt kuulnud seni toitu palumas värbkakutibusid, aga ma polnud enne nii vara kohanud juba pesaõõnsusest väljunud tibusid. Aga et tõotas vihmale kiskuda ja pildistada poleks nagunii enam saanud ja kodutee oli üsna pikk, otsustasin edasi liikuda.

Järgmisel päeval naasin samasse paika, et kontrollida, kas tõesti on värbkakkudel juba tibud väljas. Tuli välja, et manguja oli siiski emaslind, kes saagijahilt tulnud isaselt toidupala soovis. Nõnda innukat lunimist polnud ma emaslinnu puhul varem täheldanud ja see meenutas noore kaku piiksumist. Eelmisel õhtul jäi mulle saladuseks seegi, kus need kakuvanemad õigupoolest poegi kasvatavad.