Monika Kumm ⟩ Lähisuhtevägivalla peidus pool: teadlikkus, mõju ja sekkumine Eestis

TÜ Pärnu kolledži sotsiaaltöö korralduse osakonna teadustöö aluste lektor ja programmijuht Monika Kumm. Foto: Erakogu

Lähi- või paarisuhtevägivald, üldlevinud keelepruugis koduvägivald on tõsine probleem, mis mõjutab igas vanuses ja eri taustaga inimesi.

Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) defineerib lähisuhtevägivalda kui „igasugust käitumist intiimsuhtes, mis põhjustab suhtes isikutele füüsilist, psühholoogilist või seksuaalset kahju, selle hulka kuuluvad füüsiline agressioon, seksuaalne sund, psühholoogiline väärkohtlemine ja kontrollivalt käitumine“. Tavalises kõnepruugis nimetatakse seda aga tihti peksmiseks või abikaasa või partneri väärkohtlemiseks, kuigi tegelikult on suurem osa hoopis vaimsel vägivallal.

Probleemi ulatus Eestis tekitab muret: lähisuhtevägivald moodustab märkimisväärse osa registreeritud kuritegudest, mille tagajärjed ulatuvad üksikisiku traumadest laiema ühiskondliku mõjuni. Viimastel aastatel on tõusnud teadlikkus ja paranenud abi kättesaadavus, kuid endiselt on kitsaskohti, mis vajavad lahendamist.

Statistikaameti aastail 2021–2022 tehtud ulatusliku suhteuuringu („Turvalised suhted pereringis, tööl ja väljaspool“) tulemustest selgus muu hulgas, et nii naised kui mehed kannatavad meil füüsilist, vaimset ja seksuaalset vägivalda enim just paarisuhtes. 41 protsenti naistest on kogenud paarisuhtes vägivalda, 39 protsenti on tundnud vaimset, 13 protsenti füüsilist (sealhulgas ähvardamist) ja üheksa protsenti seksuaalset vägivalda. Meestest on paarisuhtevägivalda kogenud 33 protsenti vastanutest, 32 protsenti on paarisuhtes pidanud taluma vaimset, kaheksa protsenti füüsilist ja üks protsent seksuaalset vägivalda. Kõige rohkem on paarisuhtes vägivalda kogenud nii naised kui mehed vanuses 18–29 aastat.