Kahe vähiga silmitsi seisnud naine: Esimene õpetas elama. Miks teist vaja oli, ma alles mõtlen

Ene teab nüüd, et vähk ei tähenda tingimata juuksekadu, tema enda juuksepahmakas läks hoopis kohevamaks. Foto: Kätri Beljajeva

Pärnakas Ene Kukk sai esimese vähidiagnoosi 2016. aasta jõulude eel, kui keegi ei suutnud seletada tema kummalisi valusid. Kuus aastat hiljem tabas teine löök: uus diagnoos, seekord rinnavähk. Ometi räägib ta praegu elust, tänulikkusest ning otsusest unustada ära väljend "kunagi" ja haarata kohe härjal sarvist. Kaks korda vähi seljatanu usub, et mammograafiabuss ja sisetunde kuulamine päästsid ta elu.

2016. aasta jõulude ajal, kui kontorites käis aastalõputrall, tundis Ene Kukk, et kehas toimub midagi kummalist. "See polnud nagu tavaline valu," meenutab ta. "Väsisin kiiremini, ärritusin kergemini, alakõhus oli tuikav valu." Ta käis arstil, kuid uuringud ei näidanud midagi. "Veri oli korras, aga mina kukkusin kokku."

Arstid arvasid, et tegemist võib olla ärevushäirega, mis tingitud pikaajalisest teadmatusest, kuna isegi nüüdisaegne diagnostika ei andnud selgeid vastuseid. Kord läks ta jälle otse töölt EMOsse. Laupäeval võeti emakaelalt järjekordsed proovid, tehti biopsia. Ene jäi tulemust ootama. Esmaspäeval saadeti ta aga vastuseta koju. "Perearst ütles, et olen Pärnu linna kõige uuritum inimene. Et ma olen täiesti terve ja peaksin võtma No-Spad."