Kahe vähiga silmitsi seisnud naine: Esimene õpetas elama. Miks teist vaja oli, ma alles mõtlen

Ene teab nüüd, et vähk ei tähenda tingimata juuksekadu, tema enda juuksepahmakas läks hoopis kohevamaks. Foto: Kätri Beljajeva

• Esimese vähidiagnoosini viisid teadmata põhjusega valud.
• Teise diagnoosi andis juhuslik jalutuskäik, kui teele jäi mammograafiabuss.
• Pea üheksa aasta jooksul on Ene Kukk õppinud, et elada tuleb nüüd ja praegu.

Pärnakas Ene Kukk sai esimese vähidiagnoosi 2016. aasta jõulude eel, kui keegi ei suutnud seletada tema kummalisi valusid. Kuus aastat hiljem tabas teine löök: uus diagnoos, seekord rinnavähk. Ometi räägib ta praegu elust, tänulikkusest ning otsusest unustada ära väljend "kunagi" ja haarata kohe härjal sarvist. Kaks korda vähi seljatanu usub, et mammograafiabuss ja sisetunde kuulamine päästsid ta elu.

2016. aasta jõulude ajal, kui kontorites käis aastalõputrall, tundis Ene Kukk, et kehas toimub midagi kummalist. "See polnud nagu tavaline valu," meenutab ta. "Väsisin kiiremini, ärritusin kergemini, alakõhus oli tuikav valu." Ta käis arstil, kuid uuringud ei näidanud midagi. "Veri oli korras, aga mina kukkusin kokku."

Arstid arvasid, et tegemist võib olla ärevushäirega, mis tingitud pikaajalisest teadmatusest, kuna isegi nüüdisaegne diagnostika ei andnud selgeid vastuseid. Kord läks ta jälle otse töölt EMOsse. Laupäeval võeti emakaelalt järjekordsed proovid, tehti biopsia. Ene jäi tulemust ootama. Esmaspäeval saadeti ta aga vastuseta koju. "Perearst ütles, et olen Pärnu linna kõige uuritum inimene. Et ma olen täiesti terve ja peaksin võtma No-Spad."

Kõik Ene uuringud olid küll haiglasüsteemis näha, kuid keegi ei suunanud teda onkoloogi juurde. Lõpuks ütles ta arstidele, et ei lähe enne kuhugi, kui on saanud selguse. Võeti uued proovid ja need saadeti Tallinna. "Kodus pabereid lugedes sain aru, et midagi on väga valesti. Hakkas kohale jõudma, et see on vähk. See oli ikka hull värk," mäletab ta.

Teadmatus ajas hulluks

Ene sõitis Tallinna Põhja-Eesti regionaalhaigla (PERH) naistearsti juurde. "Tema võttis kõik proovid uuesti. Ta ütles, et midagi on, aga mis täpselt, ei tea. Sain aru, et enne põhjalikku uurimist ei saagi teada, sest iga organism on erinev: arstid võrdlevad haigusjuhte kogu maailmast, otsivad sarnaseid juhtumeid. See kõik võttis aega, aga lõpuks jõuti selgusele," meenutab Ene.

"Ma ei kiru enam valitsust," on Ene Kukk kahe vähivõitluse järel tänulik Eesti arstiabile. Foto: Erakogu

Tallinnas tuli vastus PET-uuringult (positronemissioontomograafia, toim), mille järel pidi Ene autos juhi taga istuma, kuna uuringus kasutatakse radioaktiivset ainet. Diagnoos oli tõsine, kuid mitte kõige hullem. Üks arst aga sõnas: "Mina ei saa enam midagi teha."

Ene varises kokku, nuttis palju ja hakkas oma elus otsi kokku tõmbama. Hiljem selgus, et arst mõtles: tema ei saa enam midagi teha, aga teine tohter küll. "18 päeva ma elasin teadmisega, et need on mu viimased jõulud!"

Kui arstide konsiilium tema juhtumi arutamiseks kokku tuli, oli Ene endast väljas, kuid just sel hetkel astus sisse kiiritusraviarst doktor Valdmaa. "Ära nuta, sa saad ju terveks. Me hakkame koos tööle," mäletab Ene tänini arsti julgustavaid sõnu. "See oli murranguline hetk: ta ütles seda nii, et mul tuli eluisu tagasi."

Kui Ene samal sombusel jaanuaripäeval PERHi uksest välja astus, tuli korraks päike välja. "Sain aru, et võtan vastu kõik, mis mulle määratakse," lausub ta.

18 päeva ma elasin teadmisega, et need on mu viimased jõulud.

Enele määrati kiiritusravi. Keegi ei rääkinud talle, et juuksed ei pruugi välja langeda, ta valis juba välja parukagi. "Juuksed on minu teema. Pärast esimest vähki hakkasid nad aga hoopis kiiremini kasvama. Mul pole kunagi nii palju juukseid olnud," muigab Ene tagantjärele. 

Hiljem selgus, et peale kiirituse tuleb ka keemiaravi. "Taheti maksimumi panna. Keegi ei soovi, et sa uuesti ravile tuleksid," selgitab Ene, kellele haiglas õde ütles, et keemikud valmistasid sellise segu, millega juuksed välja ei langegi.

Paraku keemiaravi koos kiiritusega ei sobinud Ene kehale: ta kukkus kokku ja viidi vedelikupuuduse tõttu EMOsse. Keemiaravi tuli katkestada. "Esimene keemiaseanss tõmbas mu täiesti tühjaks. Olin nagu laip, mantlitki ei jõudnud selga panna. Hakkasin nutma, sest tundus, et ma ei saa terveks, kuna mu keha ei talu ravi," tunnistab ta.

Ene Kukk elas 18 päeva teadmisega, et need on tema viimased jõulud. Foto: Erakogu

Arstid otsustasid jätkata vaid kiiritusega ning Ene sai seda 25 päeva järjest hommikuti 15 minutit järjest.

"Hoidsime näitleja Helene Vannariga teineteisel kätt – teda enam ei ole," ohkab Ene, kel tuli ära taluda ka neli sisemist kiiritust. "See oli päris õudne," ütleb ta. "Selline tunne, nagu kõigepealt pannakse sulle sisse saumikser, siis röster ja lõpuks köögikombain – valuvaigistiga, aga sa oled teadvusel," kirjeldab Ene protseduuri, mida tehakse haigla eraldatud korpuses. "Seda tehakse katakombis, kus oled üksinda. Arstid on kaitseriietes ja -jalanõudes. Pidasin vastu, kuna mõtlesin, et lõpusirge: neli korda veel. Mulle öeldi, et kiiritus on nagu operatsioon, mida ei saa teha noaga."

Kiiritusseansside vahepeal keeldus Ene haiglas viibimast, sest ei suutnud vaadata haigeid, kes järjest surid. 

Jälgimine ja pidev hirm

Poole aasta pärast tuli teha uued proovid. Seejärel jäi Ene viieks aastaks jälgimisele: iga kuue kuu tagant toimus kontroll ja üle korra võeti ka koeproove. "Hirm jäi alles," tunnistab ta ja tõdeb, et mõnikord pidi enne kontrolli rahusteid võtma. "See hirm, et äkki on tagasi … Teadsin, et ei tohiks nii mõelda, aga ma ei saa midagi teha."

Ene proovis ka looduslikke ja alternatiivseid viise, et end toetada, näiteks jõi puuvõõrikuteed ja kasutas homöopaatilisi ravimeid. "Kui sa oled sellises olukorras, sa teed kõik, mis võimalik," rõhutab ta.

2019. aastal vahetas Ene töökohta ja asus tööle Tallinki kaubalaeval. Viis aastat möödusid muretult ja koroonaajaks oli tema jälgimisperiood läbi. Vaimselt suutis ta end veenda, et haigus on jäädavalt seljatatud. "Hirm kadus. Ma mõtlesin, et viis aastat on möödas ja kindlasti ma enam vähki ei jää. Aga sain murevaba olla vaid ühe aasta," nendib Ene.

Eelmisel aastal, pärast järjekordset tööreisi merel tundis ta oma kehas tuttavat väsimust, kuid ei pööranud sellele suuremat tähelepanu. Ateena reis sõbrannaga tõi selguse. "Tundsin vastikut väsimust. Ma ei tahtnud enam midagi teha. See tunne oli tuttav – see oli minuga juba juhtunud." Ene viskas sõbrannale nalja: "Mul on vist vähk tagasi!"

Mõte aga ununes kiiresti. Siis ilmnesid põiepõletiku sümptomid ja perearst määras antibiootikumid. Põletik kadus, aga halb tunne jäi. "Siis mõtlesin, et on lihtsalt palju tööd," ei uskunud Ene toona ikka veel karmi reaalsust.

Mammograafiabuss päästis

Puhkuselt tagasi, otsis ta sobivat arstiaega, kuid tema Tallinna arst oli puhkusel ja tal soovitati pöörduda Pärnusse. Ene valis eraarsti. "Ma olin juba väga kindel, et vähk on tagasi, veritsesin. Läksin Pühavaimu tänavale arsti vastuvõtule. Arst võttis biopsia, et see Tallinna saata. Ütles, et kui midagi on, siis helistab," keris Ene ajaratast eelmisse aastasse.

Kui Ene arstilt tulles Port Arturi kaubanduskeskusest mööda jalutas, jäi tema teele mammograafiabuss, mille uksel seisnud naine uuris tema sünniaastat ja küsis seepeale, kas ta on sõeluuringul juba käinud. "Minu aasta oli. Ma ei olnud käinud ja tema kohe pakkus, kas ei taha tulla. Mitte keegi ei otsinud mul rinnavähki, olin kindel, et see ei saa olla. Ma ei uskunud, et see võiks mind puudutada," mõtiskleb Ene, kelle toonane jalutuskäik linnas lõppes jahmatusega.

See on päris õudne. Selline tunne, nagu kõigepealt pannakse sulle sisse saumikser, siis röster ja lõpuks köögikombain – valuvaigistiga, aga sa oled teadvusel.

Olgu öeldud, et Ene perekonnas polnud kunagi varem vähki ette tulnud. Paar nädalat hiljem, kui ta oli juba tagasi laevatööl, saabus kiri: "Peate tagasi tulema. Seepeale algas paanika. Tuli minna mammograafiakliinikusse kontrolli. Ene peas keerles vaid üks mõte: ei saa olla. Töökaaslased lohutasid, et pool naistest kutsutaksegi tagasi. Igaks juhuks.

"Aga siis, kui arstid vaatasid mu rinna pilti, nägin nende pilkude mängu. Oskan seda nüüd juba lugeda. Nad ütlesid: midagi siin tõesti on," lausub ta.

Karmi tõe teatavaks tegemise järel pani Enel oma jutu järgi katus täiega minema. "Kuidas saab elu olla nii ebaõiglane?" ei mõista ta siiani. Esimese asjana helistas ta emale ja vanemale tütrele. Nooremat püüdis ta nagu ikka halbadest uudistest säästa. "Ta on pahane, miks tema alati viimasena teada saab," muigab kahe tütre ema.

Seejärel algas uus trall: arstid määrasid lõikuse aja. Esmalt kaaluti rinna eemaldamist ja keemiaravi vajadust. Õnneks jäi rind alles, sest kasvaja asetses küljel ja see võimaldas säilitavat ravi. "Hea, et sain kohe koju. Haiglas viibimine koos teiste vähihaigetega oli mulle raske katsumus: keegi oigab, keegi viiakse ära lina peal …" ohkab Ene, kellelt võeti koeproov ja kellele koostati raviplaan. "Opiga ei lõpe see asi kunagi, seda piirkonda peab kiiritama."

Enele määratigi järjekordne kiirituskuur, sedapuhku 15 korda, mida ta sai möödunud aastavahetuse paiku. Seegi kord kasutas ta keha turgutamiseks alternatiivseid meetodeid, näiteks meelt rahustavat ja und parandavat reishi-seent. "Mõnes artiklis on öeldud, et tal on ka vähirakke hävitav toime," põhjendab ta.

Varem Jamaical reisinud naine oli seal kuulnud supertoidust graviola‘st, mille viljadega ookeani taga vähki ravitakse. Graviola-smuutit joob ta siiani, kui võimalus avaneb. "Ma arvan, et just tänu looduslikele vahenditele pääsesin seekord keemiaravist," ütleb ta.

Pärast lõikust käis ta tohtri juures, et raviplaani täpsustada. "Arst küsis, kas olen keemiaraviga nõus, ja ma olin. Seejärel otsustati saata koetükk Hollandisse, kus tehakse spetsiaalne analüüs, et selgitada, kas keemiaravi on üldse vajalik," räägib Ene ja täpsustab, et tulemus pidi saabuma jaanuaris.

Ma ütlesin alati, et kunagi lähen reisima. Aga kui olin haige, sain aru: see "kunagi" ei pruugi kunagi tullagi.

Vastust oodata oli raske. Ene nuttis ega maganud mitu ööd. "Mul olid küll käe peale joonistatud tervenemise märgid ja üritasin end veenda, et seekord läheb kergemalt, aga sisimas kartsin meeletult," kirjeldab ta elu põrgus.

Kui ta siis keemiaraviarsti vastuvõtule tulemust teada saama läks, tuli üllatus. "Teate, preili Kukk! Mina ei taha teid siin näha. Me ei näe, et teil oleks keemiaravi vaja," muigab Ene viis kuud hiljem. "Seda vastust ma kogu selle protsessi juures kartsin kõige rohkem. Kui sõbranna mind uksel nägi, sai ta kohe aru, mis vastuse olin saanud."

Kiiritusravi tundus keemia kõrval nagu solaarium, kus iga päev korra kohal tuli käia. "Esimest korda elus võtsin haiguslehe ja elasin ravi ajal Tallinnas laste juures. Tütre koer oli mulle justkui teraapialoom – temast oli palju abi," räägib Ene, kelle rinnavähi ravi lõppes veebruari keskpaigas.

Mai lõpus andis ta viimase proovi, mille tulemust tuleb paar nädalat oodata. "Ootamine sööb närve, see pidev teadmatus …" ütleb Ene, kuid on veendunud, et on jälle terve. Tõehetk saabub 13. juunil.

Mai lõpus käis Ene andmas viimast proovi. Foto: Ene Kukk

Tema vaimujõud tuli Ene jutu järgi sellest, et ta sai enamasti raviga samal ajal tööl käia. "Merel lähen ma oma rolli täielikult sisse: mul on meeskond, pean olema keskendunud, ei saa lihtsalt nurgas nutta. Töö kõrval aitasid lapsed ja paar lähedast sõpra," selgitab Ene, kelle rinnavähk avastati tänu mammograafiabussile väga varases, teises staadiumis. "Minu kasvaja polnud veel jõudnud muutuda agressiivseks. See päästis mu elu."

Ene rõhutab, et iga vähidiagnoos ei ole surmaotsus.

Esimene vähk õpetas elama

Ene mõistab nüüd, et esimene vähk tuli teda õpetama ja on selle eest siiani tänulik, sest haigus muutis teda palju just inimesena. "Kui sul on teadmine, et võib-olla pole enam palju elada, siis hakkad päriselt elama," hindab ta tagantjärele.

Enne haigust võttis ta paljusid asju enesestmõistetavana, olgu see laste kooliminek, töö või muu rutiin. "Olime nagu oravad rattas. Nüüd, kui meie elus on ka lapselaps, leian rohkem aega lähedastele. Käin sagedamini oma ema juures. Me oleme rohkem koos," räägib Ene ja tunnistab, et muutusteks ei ole tingimata haigust vaja. "Aga minuga läks nii. Minusse ei mahu enam pahameelt tühiste asjade pärast. Ma ei kiru enam valitsust," naerab ta ja kiidab Eesti arstiabi. "Meil on parim arstiabi, mida kuskil saada. Olen uurinud: paljudes riikides pole haigekassatki, ravikulud jäävad täielikult inimese enda kanda. Meil aitab riik väga paljusid kulusid katta."

Ene Kukk on kindel, et kui tuleb veel mingi katsumus, võtab ta selle sirge seljaga vastu. Foto: Kätri Beljajeva

Praegu tegutseb Ene mitmes vähiravi saavate inimeste toetusrühmas, kus jagatakse kogemusi ja antakse üksteisele nõu. Ta teab, kui oluline on õigel ajal kontrolli minna, sest kolmanda ja neljanda staadiumi kasvajad leitakse enamasti neil, kes kutsest hoolimata uuringule ei lähe. "Rasked juhtumid tulevad nende seast, kes sõeluuringutele ei käi, kuigi see protseduur on täiesti valutu, lihtne ja elupäästev. Igaüks peaks minema! Vähk on tõsine haigus: kui see avastatakse vara, ei pruugi see tähendada ei kiiritust ega juuksekadu," julgustab Ene kontrolli minema.

Varem unistas Ene, et kunagi kauges tulevikus läheb ta reisima. "Kui olin haige, sain aru, et see "kunagi" ei pruugi kunagi tullagi," tõdeb ta.

Nüüdseks on tal kõik "kunagid" ellu viidud. "Olen teinud pööraseid asju. Midagi on veel kindlasti tulemas – jaanuaris tahan minna Hawaiile. Pileteid veel pole, aga tean, et ma saan sinna!" jagab ta.

Naise eluhoiak on täielikult muutunud, ta elab nüüd nii, nagu homset poleks. ""Kunagi" tuleb ära unustada. Kui sul tekib mõte – midagi ilusat, midagi olulist –, siis ära ütle, et "ma tahaks", vaid "ma teen". Kui see jääb kuklasse tiksuma, ei anna see enam rahu. Enne tahtsin alati Pärnusse koju, nüüd kihutan sinna, kuhu hing kutsub. Kui kodus mõni lill välja läheb, mis siis – ostan uue. Elu on elamiseks – praegu, mitte kunagi."

Pärast kahte rasket katsumust küsib Ene endalt vahel: mis järgmiseks? "Kui tuleb midagi veel, siis ma võtan selle vastu. Teine vähk oli mulle uus õppetund. Aga miks seda vaja oli, selle üle ma alles mõtlen.

Kas on teie aasta?

Tänavu oodatakse rinnavähi sõeluuringule rekordarv naisi. Rinnavähi sõeluuring aitab pahaloomulise kasvaja avastada varakult, mil võimalus terveks saada ja terveks jääda on märksa suurem kui hilisemas staadiumis avastatud haiguse korral.

Varases ehk esimeses või teises staadiumis avastatud kasvaja puhul on viis aastat pärast diagnoosi saamist elus üle 90 protsendi naistest. Sõeluuringuväliselt leitud rinnavähiga naiste puhul on see näitaja aga 74 protsenti.

Sel aastal ootab tervisekassa rinnavähi sõeluuringule üle 113 000 Eesti naist vanuses 50–74. Uuring on tasuta.

"Aasta-aastalt liigume selles suunas, et sõeluuring oleks järjest enamatele naistele kättesaadav. Eelmisel aastal lisandusid sõeluuringu sihtrühma 70- ja 74aastased, tänavu kutsume uuringule ka 72aastasi naisi. Sihtrühma laiendamine on suur samm edasi raskete vähijuhtude ennetusel, kuid kahjuks nägime eelmisel aastal, et 74aastastest naistest osales sõeluuringul vaid 55 protsenti kutsututest, samal ajal kui 50aastastest osales 70 protsenti," selgitas tervisekassa sõeluuringute teenusejuht Maria Suurna.

Tervisekassa soovib hakata sõeluuringule kutsuma nooremaidki naisi, kel geneetilise eelsoodumuse tõttu suurem risk haigestuda rinnavähki.

Kuidas sõeluuringul osaleda?

• Rinnavähi sõeluuringule oodatakse 50–74aastasi naisi iga kahe aasta tagant.
• Tänavu kutsutakse kõik naised, sh ravikindlustamata, sünniaastaga 1951, 1953, 1955, 1957, 1959, 1961, 1963, 1965, 1967, 1969, 1971, 1973, 1975.
• Sõeluuringul osalemiseks ei pea ootama kutset: kui kuulute sõeluuringu sihtrühma, võite pöörduda otse raviasutuse poole või broneerida aja terviseportaalis.
• Rinnavähi sõeluuringul saab osaleda nii tervishoiuasutuses kui mammograafiabussis. Vajalikud kontaktid leiab veebilehelt soeluuring.ee/rinnavahk.

Andmed: tervisekassa