:format(webp)/nginx/o/2023/02/10/15130512t1h59ab.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2025/06/04/16894700t1he6c0.jpg)
Urmas Luige kohta võib pisemagi kõhkluseta öelda, et ta on (pressi)fotograafiks sündinud. Keegi – ei kolleegid, lähedased ega suur osa kogukonnast – ei oska teda midagi muud tegemas ettegi kujutada. Kaasa arvatud Luik ise. Ta polegi elukutselisena midagi muud teinud. Aga oi kui palju põnevat see vaga ja sõbralik mees endas peidab!
Nädalase vahega on Luigel olnud kaks ümmargust tähtpäeva. Läinud nädalal, 29. mail tähistas ta 60. sünnipäeva. Täna, 5. juunil, Papa Jannseni loodud ajalehe 168. aastapäeval täitub Luigel 30 aastat Pärnu Postimehe fotograafina.
Istume hea kolleegi Urmasega toimetuse stuudios mikrofonide taha. Kes soovib, leiab pika jutuajamise niisiis Pärnu Postimehe taskuhäälingustki. Juba eos on teada, et juttu jätkub kauemaks. 60 aastat siin ilmas elanud ja pool sellest maakonna elu kajastanud mees avab end üldsuse ees esimest korda.
Salvestuse alguses klõpsib Urmase lauanaaber Mailiis Ollino stuudio klaasseina tagant usutletavast veel pilte teha.
Oled juba väga kaua fotograaf olnud, Pärnu Postimehes 30 aastat. Kuidas end praegu tunned, kui hoopis sind pildistatakse?
See on mulle uus situatsioon, täitsa huvitav ja põnev olukord.
Eriti sageli sind vist ei pildistata.
Jah, seda ei ole väga tihti juhtunud. Ma isegi ei mäleta, millal viimati.
Väga paljud inimesed on endast tehtud jäädvustuste suhtes äärmiselt kriitilised. Kui kiiresti sinu pulss lööma hakkab, kui endast fotot näed?
Ma ei ole endast tehtud piltide suhtes väga kriitiline. Aga niimoodi mikrofoni ees olen esimest korda, võib-olla oma häält kuuldes olen kriitiline. Seda näeb, kui see salvestus valmis saab.
Ehkki oled 30 aastat pressifotograafina jäädvustanud teiste inimeste tegemisi, polnud seniajani enda elu üldsusega jaganud.