:format(webp)/nginx/o/2023/02/10/15130512t1h59ab.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2025/06/04/16894700t1he6c0.jpg)
Urmas Luige kohta võib pisemagi kõhkluseta öelda, et ta on (pressi)fotograafiks sündinud. Keegi – ei kolleegid, lähedased ega suur osa kogukonnast – ei oska teda midagi muud tegemas ettegi kujutada. Kaasa arvatud Luik ise. Ta polegi elukutselisena midagi muud teinud. Aga oi kui palju põnevat see vaga ja sõbralik mees endas peidab!
Nädalase vahega on Luigel olnud kaks ümmargust tähtpäeva. Läinud nädalal, 29. mail tähistas ta 60. sünnipäeva. Täna, 5. juunil, Papa Jannseni loodud ajalehe 168. aastapäeval täitub Luigel 30 aastat Pärnu Postimehe fotograafina.
Istume hea kolleegi Urmasega toimetuse stuudios mikrofonide taha. Kes soovib, leiab pika jutuajamise niisiis Pärnu Postimehe taskuhäälingustki. Juba eos on teada, et juttu jätkub kauemaks. 60 aastat siin ilmas elanud ja pool sellest maakonna elu kajastanud mees avab end üldsuse ees esimest korda.
Salvestuse alguses klõpsib Urmase lauanaaber Mailiis Ollino stuudio klaasseina tagant usutletavast veel pilte teha.
Oled juba väga kaua fotograaf olnud, Pärnu Postimehes 30 aastat. Kuidas end praegu tunned, kui hoopis sind pildistatakse?
See on mulle uus situatsioon, täitsa huvitav ja põnev olukord.
Eriti sageli sind vist ei pildistata.
Jah, seda ei ole väga tihti juhtunud. Ma isegi ei mäleta, millal viimati.
Väga paljud inimesed on endast tehtud jäädvustuste suhtes äärmiselt kriitilised. Kui kiiresti sinu pulss lööma hakkab, kui endast fotot näed?
Ma ei ole endast tehtud piltide suhtes väga kriitiline. Aga niimoodi mikrofoni ees olen esimest korda, võib-olla oma häält kuuldes olen kriitiline. Seda näeb, kui see salvestus valmis saab.
Ehkki oled 30 aastat pressifotograafina jäädvustanud teiste inimeste tegemisi, polnud seniajani enda elu üldsusega jaganud.
Seda ei ole ette tulnud, jah. Ma arvan, et praegu on selleks täitsa õige aeg.
/nginx/o/2025/06/04/16894733t1hce9d.jpg)
Kui tõenäoline see on, et sa nüüd Mailiisile tagasisidet annad või tulemust kritiseerid, kui oled neid fotosid näinud?
Ei ole üldse tõenäoline. Mailiis on väga hea inimeste pildistaja. Ma isegi arvan, et ma ei taha neid pilte enne avaldamist näha: las ta ise valib need välja, usaldan teda. Mailiis on tõesti väga hea inimeste pildistaja.
Inimeste pildistamisest kõneldes oled palju kordi öelnud, et see on töö tellija materjalist. See põhimõte kehtib ka siis, kui pildistatakse sind?
Nii ta on, jah. See on huvitav, et mõni inimene ongi fotogeeniline. Mõnest inimesest tuleb iga klõps hästi välja, ta kuidagi jääb meeldivalt pildi peale. Mõni teine aga ei jää, kuigi ta ei ole kaugeltki inetu. Millest see tuleb, ma ei tea.
See kehtib igatahes küll, et töö on tellija materjalist. Mõnest saab väga kiiresti ja kergesti ilusad pildid kätte, teist aina pildistad ja pildistad ... Alati saab midagi, aga see on siis suur töö ja vaev, et ilusaid kaadreid saada.
Kas sa tajud seda juba enne pildistamist või pead tegema paar klõpsu taipamaks, et nüüd tuleb rohkem vaeva näha?
Enne pildistamist seda ei taju, aga kui oled juba mõne kaadri teinud, hakkad seda ära tundma. Taipama, et midagi on nagu viltu. Hakkad mõtlema: pagan, äkki tema ongi see ebafotogeeniline inimene, kellega tuleb nüüd vaeva näha? Siis oleneb juba inimesest, kas ta kannatab selle ära, kui sa temast kümneid ja kümneid kaadreid teed. Mõni juba ütleb: “Kas sa ei oska pildistada? Kas juba küll ei ole?” Mõni teatab kohe ise: “Ära näe vaeva, minust ei saagi häid pilte.”
Mõni valmistub pildistamiseks, aga mõni on koduriietes, dressipükstel põlv lõhki, ja teda see üldse ei häiri.
See on ehk põnev ülesanne, kui inimene ise eeldab, et ta pole fotogeeniline? Mõtled: nüüd teen küll pildi, mis talle endalegi meeldib!
Loomulikult. Fotograaf tahab ju alati parimat. Ei taha ju kedagi halvast küljest näidata, vaid ikka kõige paremast: ilusa, kena, toreda inimesena. Inimeste maitsed ei pruugi muidugi ühtida: fotograafi arvates võib väga hea pilt juba käes olla, aga inimene arvab hoopis teistmoodi. Ei tea, mis inimest enda juures häirib. On see pikk nina või ebasümmeetrilised kõrvad? Aga kui ta seda ei ütle, ei pruugi fotograaf seda märgata. Mõni soovib: “Mul on sihuke kole kongus nina, võta mind ainult otse, ära külgvaates võta!” Siis on mul lihtsam.
On ka selliseid inimesi – põhiliselt mehed –, keda üldse ei huvita, millisena nad pildi peale jäävad. Mõni valmistub pildistamiseks, aga mõni on koduriietes, dressipükstel põlv lõhki, ja teda see üldse ei häiri. Eks ma vaata siis kriitilise pilguga ja selliseid kohti ma väga ei rõhuta.
/nginx/o/2025/06/04/16894709t1h1359.jpg)
Oled teinud võrratuid portreid, aga mulle on jäänud mulje, et kui saad valida, annad inimeste pildistamise parema meelega Mailiisile.
Nii on küll, jah, oled õigesti aru saanud. Ma olen pigem vaatleja. Kui pean minema inimesega fotosessioonile, ei tunne ma end pildistatava juhendajana väga enesekindlalt. Mulle meeldib, kui ajakirjanik teeb temaga intervjuud ja saan eemalt märkamatult jälgida, kuidas ta loomulikke poose võtab, jälgida tema miimikat. Inimesest saab päris häid pilte, kui ta fotograafi tähele ei pane.
Mida sulle enim pildistada meeldib?
Ma ütlen, mida mulle ei meeldi pildistada. Pressifotograafi töö on selles mõttes huvitav, et pead pildistama kõike, see valdkond on hästi mitmekesine. Kui keskenduksin ainult ühele asjale, tuleks mingi aeg lagi ette: olen tipu saavutanud ja siis on igavus. Siin tuleb aga pildistada portreid, sporti, loodust, mida iganes. See teebki selle töö huvitavaks.
Aga mulle ei meeldi pildistada õnnetusi. Ma ei saa sedasi, möödaminnes pildistada, mingid asjad jäävad ikkagi hinge. Kui näed tulekahju või õnnetust, kus inimesed on viga saanud, siis see jätab jälje. Saan aru, et see käib pressifotograafi töö juurde, aga parema meelega ma ei läheks.
Veel: kohtus pildistamine. Seal läheb vahel muidugi põnevaks: kohtualune katsub kõikvõimalikul moel oma nägu varjata ja siis käib nagu väike võistlus, kumb kumma üle trumpab: kas fotograaf kohtualuse või vastupidi. Kui tabad hetke, kui kohtualune valvsuse kaotab, saad klõpsu kätte. Aga pigem mulle ei meeldi kohtus pildistada. Kohtualused on mind ka ähvardanud.
Lubanud sind tulevikus üles otsida ja sulle midagi halba teha?
Midagi sellist, jah. Õnneks pole need ähvardused siiamaani realiseerunud, aga neid ei ole meeldiv kuulda. Ülejäänud asjad on täitsa meeldivad, kõik on huvitav. Mulle meeldib vaheldusrikkus.
Aga mis tundeid tekitab, kui sulle öeldakse, et pead nüüd tänaval liikudes pidevalt üle õla vaatama? Selle eest, et tegid oma tööd.
See ei ole meeldiv, kuid kui võtta kaine mõistusega, siis tõenäoliselt ei juhtu midagi. See on kõigest ähvardus. Teisalt, mine sa tea. Aga hirmu all ei saa elada. Lähed oma eluga edasi ja saad aru, et see on osa tööst. Ja nii ongi.
Natuke on ebameeldiv tunne, aga ma ei jää selle pärast päevadeks põdema ega ole päevi hirmu all. Siis ei saaks elada.
/nginx/o/2025/06/04/16894710t1h185a.jpg)
Kõrvalt pole see kunagi välja paistnud, et mõni pildistamine pole sulle meelt mööda.
See on töö ja seda tuleb teha. Ajakirjandustöö ongi mitmekesine. Õnnetused ja kohtuskäimised mulle ei meeldi, aga päris nii ka pole, et pean end jõuga sundima. Need on natukene ebameeldivamad asjad, aga mitte nii, et jään seepärast haigeks või ei tule sel päeval tööle.
Öösel luupainajaid ei näe.
Ei näe. See on nagu toidukordadega: mõni roog on hästi maitsev, teine on selline, et sööd ta ära ja saad kõhu täis.
Ühel lapsepõlves tehtud fotol istud ema süles ja sul on käes mängufotoaparaat. Kas see jäädvustus on kõnekas tagantjärele või tärkas huvi fotograafia vastu sul juba põnnieas?
See foto on kõnekas ikkagi tagantjärele. Ma päris kolme-nelja-aastaselt veel ei tundnud, et tahaks fotograafiks saada, aga see mänguaparaat andis ehk tõuke elukutse valimisel.
/nginx/o/2025/06/04/16894744t1h6e7e.jpg)
Teise tõuke andis võib-olla see, et minu isa tegi pilti. Ta ei olnud fotograaf, kes käis, aparaat kaelas, looduses või pildistas teisi inimesi. Ta tegi oma perest pilte, palju ka minust.
Suurimat mõju avaldas see, et mu pinginaaber tegeles rattaspordiga ja võitis ühelt võistluselt fotoaparaadi. Hakkasime siis koos katsetama. Mina võtsin isa fotoaparaadi ja kahekesi proovisime pildistada ja ilmutada. Ma võin eksida, aga olin siis kümne- kuni 12aastane. Sõber tüdines üpris ruttu, lammutas oma aparaadi ära, vaatas, kuidas see ehitatud on. Minule jäi aga pisik külge.
/nginx/o/2025/06/04/16894702t1h58c7.jpg)
/nginx/o/2025/06/04/16894703t1h6c38.jpg)
Teadlikult fotograafiaga tegelemise alguseks pean niisiis aega, kui olin varateismeline. Ma ei mäleta, kust ma selleks raha sain, kuid ostsin siis juba endale aparaadi, muidugi sellise lihtsama. Pildistasin sellega sõpru ja üldse kõike. Siis soetasin natuke parema aparaadi ja nii ta läks. Kuni tänase päevani olen tegelnud sellega pidevalt.
Tuleme sinu kutselise fotograafi elu juurde veel tagasi, aga vahepeal läheme jutuga päris algusesse. Oled põline Paikuse poiss?
Jah, ma pole sealt kuhugi liikunud. Sünnist saati elanud seal.
Milline oli sinu lapsepõlv? Millises peres kasvasid?
Olin eramaja laps, korteris pole ma kunagi elanud. Olin ainus laps, õdesid-vendi mul pole, aga meil oli suur pere: peale ema-isa elasid meiega minu vanaema ja vanaisa. Olid loomad – sead ja jänesed –, suur õunaaed, oma põllumaa, kus kasvasid kartulid ja porgandid. Sõstrapõõsad ja maasikad.
Vanaisa käis turul maasikaid müümas. Ema oli kontoritöötaja, isa laevamees. Isaga sain käia laevaga Kihnus ja Ruhnus ning niisama Pärnu lahel. Isa oli väikese laeva kapten, aga millegipärast ma laevandusega sellist sidet ei tundnud, et minna näiteks merendust õppima.
Eeldan, et pere ainsa lapsena olid kodus kõigi tähelepanu keskmes.
Eks ma saanud muidugi tähelepanu, eriti vanaema oma: tahtis mind karjatada ega lubanud jälle hulkuma minna. See mind häiris, ega ma tahtnud ju kogu aeg kodus olla, tahtsin ikka aina jalgrattaga kuhugi minema tõmmata. Vanasti ei olnud ju telefoni. Kui sa kadunud olid, ei teadnud keegi, kus sa oled. Vanaemale see ei meeldinud. Mõtles: “Pagan, kus sa, poiss, jälle ringi kondad!”
/nginx/o/2025/06/04/16894743t1h0868.jpg)
Täiesti siiralt ja liialdamata: sa oled üks rahulikumaid ja viisakamaid inimesi, keda ma olen eales kohanud. Ei tahaks uskuda, et sa väiksena jamasid korraldasid.
Ma nii tagasihoidlikuks end ei peaks. Poisid ikka teevad krutskeid. Ma väga avalikult pättust ei teinud, võib-olla rohkem salaja. Kukupai ei olnud, olin nagu poisid ikka.
No mis ulakust tegi noor Urmas Luik?
See ei ole ulakus, aga tegin ise vibu. Noole otsas oli väike teritatud nael, et see märklehte kinni jääks. Ega ma osanud neid nooli teha, ju ta oli kõver. Lasin. Isa oli parasjagu õues ja siis see nool võttis mingisuguse imeliku trajektoori, läks kuidagi kaarega ega lennanud sinna, kuhu mina tahtsin, vaid isale pöidlasse. See ei olnud pättus, vaid õnnetus. Isa oli mõistev ja ma ei saanud selle eest karistada. Ise olin küll pabinas: “Issand jumal, lasin isale noolega pihta!” Võib-olla isa tajus seda: mis siin enam karistada, poiss on niigi närvis.
Isa oli parasjagu õues ja siis see nool võttis mingisuguse imeliku trajektoori, läks kuidagi kaarega ega lennanud sinna, kuhu mina tahtsin, vaid isale pöidlasse.
Jalgrattaga olin sageli kadunud ja siis muudkui otsiti, kus ma jälle olen. Sindi sovhoos ja EPT olid lähedal, seal olid vanad töökorrast ära traktorid ja autod, seal meil meeldis teiste lastega ronida, traktorikabiinis hoobasid tõmmata. Siis vanaema vilistas kodu juurest jälle vilega. See tähendas, et “poiss, tule koju, kus sa jälle hulgud!”.
Läksid sa siis?
Ikka läksin.
/nginx/o/2025/06/04/16894740t1h1485.jpg)
Üks naljakas asi meenub veel. Kodus tehti õlut. Ega mullegi keelatud selle vahtu limpsida, sahvris oli õlletünn. Sõitsin muudkui rattaga ja vahepeal käisin kodus õlut rüüpamas. Siis hakkasin tundma, et pagan, ma nagu ei oska enam rattaga sõita, kogu aeg on jälle külg maas. Peopesad on juba pidevast kukkumisest kibedad. Siis taipasin, et ma vist olen nüüd purjus, sest ei saa enam jalgrattasõiduga hakkama. Olin küll noor, aga nii palju mõistust mul oli, saamaks aru, et asi pole minu sõiduoskuses, vaid see nüüd ongi see purjusolek. Et ma olen nagu need mehed, kes tuigerdavad ega saa käidud.
Kui vana sa siis olla võisid?
No ikka päris noor. Kaheksa, üheksa, kümme … mitte rohkem.
Kas vanemad said sellest teada?
Ei mäleta, aga vist mitte. Sain kusagil nurga taga vaikselt kaineks.
Seegi ei olnud ulakus. Nimetaksin seda elukogemuseks. Sain teada, mis tunne on olla purjus.
Ja oskasid sellest ehk järeldused teha.
Jah, et kui sa jood, siis ära leistangi taha mine.
/nginx/o/2025/06/04/16894711t1hcf2c.jpg)
Õppisid Sindi gümnaasiumis. Paikusel oli siis vaid erikutsekool number 35, mida millegipärast kutsuti Sindi erikooliks. Olid sa hea õpilane?
Ma olin suhteliselt kehva tervisega laps ja palju haige. Kui õppimises teistest maha jäin – eriti matemaatikas –, oli raske järje peale saada. Ei olnud hea õpilane.
Ehk vedasid end kuidagi läbi.
Jah, pigem küll.
Mis õppeained sulle enim huvi pakkusid?
Bioloogia – seda ma ei pidanud õppimagi, tunnis jäi kuidagi meelde ja sain lihtsalt hakkama. Matemaatika ja füüsika – need väga ei istunud mulle. Olin haige, jäin maha ega saanudki enam järje peale.
Praegu on Sindi ülirahulik aedlinnake, aga minust vanemad inimesed on kirjeldanud seda kanti hoopis teistsugusena. Võimuvõitlust oli palju.
Jah, oli kuulda. Õnneks ma seda oma naha peal ei tundnud, aga seal olid küll mingid kambad. Mina seal õhtuti ega pärast kooli ei liikunud. Kui tunnid said läbi, läksin bussi peale ja sõitsin koju Paikusele. Ehk need asjad läksid minust mööda, aga jutud käisid küll, et Sindi on üks ohtlik paik.
Seega, konfliktidesse sa toona ei sattunud.
Ma meelega ei läinud õhtul Sinti konflikte otsima. Läksin koju ära ja mind ei tõmmanud see, et seda oma naha peal kogeda, Sindi pahupoolt otsida.
Sellest, kuidas esimest korda purjus olid, juba rääkisid, aga kui palju sul koolinoorena pidutsemist ja pummeldamist ette tuli?
Noore inimesena peab ju kõik omal nahal ära proovima. Võtmist oli küll. Ma ei ütle, et me kogu aeg jõime ja purjus olime, aga tuli küll ette, et panime poppi, ostsime poest suurema koguse õlut ja läksime Pärnu jõe kaldale päikese kätte õlut jooma. Pidevat tinistamist ei olnud.
/nginx/o/2025/06/04/16894745t1hc5c4.jpg)
Vedasid end niisiis Sindi koolist läbi, aga kuidas sa oma kutsumuse leidsid? Kuidas sai lapsepõlvehobist töö?
Olin 1984–1986 sõjaväes. 1986. aastal tulin tagasi ja tuli mõelda, mida tegema hakata. Midagi pidi ju tegema. Kuna fotograafia mind huvitas, otsustasin seda õppima minna: saan siis ikka mingisuguse paberi. 2. tehnikakool Tallinnas. Vist oli sellise nimega kool, kus õpetati ameteid, nagu sekretärid, kinooperaatorid, fotograafid.
Kahjuks oli see ainult aastane õpe. Mulle meeldis seal väga, oleks kaks aastat vähemalt õppinud, aga mis teha, oli ainult aasta. Kuna olin fotograafiaga enne tegelnud, oli mul seal suht lihtne. Sealt, 2. tehnikakoolist sain ma oma fotograafipaberid.
Ja olidki siis päris fotograaf valmis.
Jah, mind suunati Pärnusse teenindustootmisvalitsusse praktikale, Rüütli 16 fotoateljeesse. Mõtlesin, et mind pannakse vaatama, kuidas kogenud fotograaf pildistab, ja võib-olla lubatakse mingil ajal kaamerat näppima. Aga ei, kus sa sellega! Kohe esimesel päeval löödi mind kaamera taha: hakka tööle!
See kaamera oli täitsa lahe. Ehk oled vanadest filmidest näinud niisugust puidust statiiviga kaamerat? Oli kaks puuplaati, mille vahel oli sihuke tume lõõts. Ühes otsas oli objektiiv ja teises plaat, kuhu kujutis peale jäi. Selleks et seda kujutist teravaks saada, pandi selle filmiplaadi asemele kõigepealt mattklaas. Üle pea tõmbasid musta riide, et valgus ei segaks. Lõõts käis kokku-lahti: sellega said kujutise või inimese mattklaasi peal teravaks. Võtsid siis mattklaasi ära, panid filmi selle asemele. Katikut polnud. Pildistamine käis nii, et võtsid musta kaane objektiivi eest ära, lugesid paar sekundit ja panid kaane objektiivi ette tagasi.
Mingit stuudiovalgustust toona polnud, olid tavalised pirnid. Umbes kaks sekundit kestis võtteaeg. Paljud inimesed ei suutnud seda kahte sekundit paigal olla. Ilmutasid siis negatiivi ära ja vaatasid, et seal on kas silmad pilkunud ja udused või on natuke pead nihutatud. Siis kutsusid inimese tagasi ja pildistasid uuesti.
Ennist rääkisid, et sulle pigem ei meeldi inimesi pildistada, aga esimeses töökohas just inimesi pildistasidki, ja veel sellise tehnikaga! Elu iroonia.
Võib küll öelda, et elu iroonia. Sellist tööd ma ei tahaks enam teha. Mulle meeldib pressifotograafia, sest ma olen rahutu hing. Ma ei ole nokitseja, kes võib tundide viisi ühe koha peal olla. Väga hea, kui on vaheldus. Käin pildistamas, siis tulen toimetusse, töötlen fotod ära, laadin üles. Poolteist tundi, maksimaalselt kaks, siis tahaks juba jälle pildistama minna. Välitöö vaheldub arvutitööga – see on minu jaoks ideaalne.
Kuhu sa sealt ateljeest edasi liikusid?
Arvasin, et jäängi teenindustootmisvalitsusse. Kuhu ma ikka lähen? Tegelikult mul ei olnud mõttes fotograafiks hakata, aga kuna mind suunati sinna ateljeesse ja olin seal oma aja ära, siis mõtlesin, et jään sinna edasi. Aga siis anti mulle juba palju mõnusam töö: väljakutsefotograaf. See meenutas natuke ajakirjandusfotograafi tööd. See oli huvitav aeg, sai pulmades ja juubelitel käia, aga enamik olid muidugi matused. See oli päris masendav, vahel juhtus kolm matust päevas. Aga noore inimesena ei võtnud seda väga hinge. Töö on töö.
See oli huvitav aeg, sai pulmades ja juubelitel käia, aga enamik olid muidugi matused. See oli päris masendav, vahel juhtus kolm matust päevas.
Ma ei käinud ainult linnas, vaid sain ka kõik maakonna kalmistud läbi sõita. Kõik matuselugejad ja pillimehed olid tuttavad.
Liidu lagunemisega kadusid teenindustootmisvalitsusedki ära. Paikusele erikutsekooli asemele tuli politseikool. Sinna otsiti fotoinstruktorit, kes õpetaks politseinikele fotograafia algtõdesid. Sain sinna tööle.
Aga otsisin veel väljundit, teisi omasuguseid. Sain teada, et Pärnus on fotoklubi, mida veab Pärnu Postimehe fotograaf Henn Soodla. Hakkasin seal klubis käima.
/nginx/o/2025/06/04/16894707t1h10d4.jpg)
Kui ma veel politseikoolis töötasin, kutsuti mind suvel Pärnu Postimehesse appi. See töö meeldis mulle, vist ise ka uurisin, kas ma saaksin jäädagi. Ja siin ma nüüd siis olen, 30 aastat hiljemgi.
Kumma armastuse sa enne leidsid, kas fotograafia või abikaasa?
Fotograafia, aga fotograafiaga seoses leidsin abikaasa. Esimest korda kohtusime matustel. Võib-olla natuke kummaline koht esmakohtumiseks. Aga jah, nii see oli, tänu ametile leidsin abikaasa.
Kuidas matustel? Sina ilmselt pildistasid seal?
Jah. Ja ... tema vist viskas mulle siis silma ...
Mis asjus tema seal oli?
No kuidas öelda ... ta oli seal matustel.
Ja siis tuli üks kena fotograaf, kes jäi kohe silma.
Tuleb nii välja, jah. Tema elas Paadremal, mina Paikusel, aga mingil müstilisel põhjusel hakkas saatus meid tihti kokku juhatama. Siis saimegi aru, et kui saatus meid kogu aeg niimoodi ninapidi kokku viib, siis ju me oleme kokku määratud.
Kui palju sinu töö kodus pingeid on tekitanud? Pressifotograafil pole ju päris nii nagu stuudiopiltnikul, et kustutad kindlal kellaajal tuled ja sõidad koju.
Abikaasa on selle nagu ära kannatanud, aga ma ei ütleks, et see ei ole teda häirinud, et töö algus võib olla veel teada, aga seda, millal tööpäev lõpeb, ei saa tihtipeale ennustada. See on võib-olla liigagi palju pereelu häirinud. Me pildistame ka nädalavahetusel. Kui on perekondlikud sündmused, kus sugulased ja tuttavad tahaksid kokku saada, ja ma olen jälle tööl, paneb see teisi nördima, et “isegi nädalavahetusel sind ei ole”, aga kõik saavad aru, et see on minu töö ja armastus.
Esimest korda kohtusime matustel. Võib-olla natukene kummaline koht esmakohtumiseks. Aga jah, nii see oli, tänu ametile leidsin abikaasa.
Ilmselt võib öelda, et fotograafia sinu karjääri alguses ja praegu on pehmelt öeldes nagu öö ja päev.
Edasiminek on olnud ikka võimas. Selle stuudiokaamera (esimeses töökohas, L. H.) film oli ainult üks plaat, mis käis sisse. Siis tulid filmikaamerad, kus oli 36 kaadrit, aga film maksis ja seda ei saanud rullide viisi läbi luristada. Pidid ikka väga mõtlema, mida sa pildistad. Tabama õige hetke, millal vajutad. Ka tundlikkus on väga palju paremaks läinud. Vanasti oli siseruumides lisavalguseta peaaegu võimatu pilti teha, aga praegu ma välklampi enam väga ei kasutagi.
Kunagi mõtlesin, et fotograaf peab oma eriala tundma ja tehnika on teisejärguline. Nüüd leian, et vaja on fotograafi ja tehnika head sümbioosi. On ikka jube kurb, kui näed head kaadrit, vajutad, aga kaamera on uimane, ei jõua teravustada ja see pilt jääb saamata.
Tänapäeval on igaüks justkui fotograaf. Inimesel võib olla taskus korraga tuhandeid pilte. Vanasti polnud pildistamise võimekust kaugeltki igaühel, see amet oli eksklusiivsem. Häirib see sind?
Olen selle peale palju mõelnud. See on kahe otsaga asi. Mõnes mõttes see häirib. Kui ma seda ametit õppisin ja pidama hakkasin, oli fotograaf tehtud ametimees. Igaüks ei saanud ju pilti teha. Tõesti tundsin ametiuhkust. Aga kui 1990ndatel tulid need seebikarbid ja rahvas hakkas ise ka pilti tegema, tundsin, et ameti väärtus justkui langeb. Ei ole nii, et sind kutsutakse igat asja pildistama.
Vanasti võis ühest-kahest öösel juhtuda, et aetakse välja. Kunagi ei võinud kindel olla, kas saad rahulikult magada või õhtut veeta.
Pluss on see, et igasuguseid õhtusi ja öiseid pildistamisi on tänu mobiilidele vähemaks jäänud. Õnnetused, mis juhtuvad hilisõhtul või öösel ... politsei või pääste teeb sageli ise telefoniga pildid ära.
Või ajakirjanik.
Just. Fotograafide koormus on tänu mobiilidele langenud. Ei pea enam hirmu tundma: kas täna öösel aetakse üles? Varem on tulnud ette, et olen öösel sõitnud mitmekümne kilomeetri kaugusele hukkunutega õnnetusi pildistama.
/nginx/o/2025/06/04/16894739t1hfe23.jpg)
Nii kentsakalt kui see ei kõla, saab sinu abikaasagi tehnoloogia arengule tänulik olla. Oled nüüd palju rohkem kodus kui vanasti.
Kindlasti. Praegu saab ikka päris normaalsel ajal koju. Vanasti võis ühest-kahest öösel juhtuda, et aetakse välja. Kunagi ei võinud kindel olla, kas saad rahulikult magada või õhtut veeta.
Ammuste aegadega võrreldes on juhtimine ja töökorralduski palju muutunud, seadustest peetakse kinni ja töötunnid hoitakse kontrolli all.
On küll. Kunagi oli nagu loomulik, et pressifotograaf on kogu aeg tööl. Võib-olla arvati, et see ei ole nende töö, vaid elustiil ja nad tahavadki 24/7 ringi joosta? Nädalavahetusteks ei pandud paika, kes fotograafidest on tööl. Reedeti öeldi, et jagagu me ise omavahel ära, kes mida teeb. Siis võiski olla nii, et pikemat aega polnud ühtegi vaba nädalavahetust. Ei olnud küll hommikust õhtuni tööl, aga mingi sutsaka laupäeval või pühapäeval ikka tegid. Oli suht ebamugav aeg.
Nüüd on tõesti töökorraldus parem ja konkreetsed valvekorrad. Tean, millal olen tööl ja millal vaba. Saan oma tööväliseid toimetusi planeerida.
Kust läheb tänapäeval piir, kes on fotograaf ja kes mitte?
Praegu oleme kõik fotograafid. Inimene, kes ei pildista, on vist haruldus. Võib-olla saab fotograafiks – või professionaalseks fotograafiks – nimetada inimest, kes sellega elatist teenib?
Kas sa ei karda, et fotograafi amet ära kaob?
Ma ei usu, et kaob. Kõik teevad küll pilti, aga olen aru saanud, et selleks peab olema annet. Kui üksnes nupule vajutad ja mingit kujutist toodad, tuleb küll foto, kuid see ei pruugi olla nauditav. Sul peab olema ikkagi kompositsioonitaju ja mis tajud kõik veel, et pilt oleks vaatajale nauditav, ja seda kõik ei suuda. Olen sedagi aru saanud, et kõik ei tahagi pildistada. Kasutavad küll telefoni pildistamise režiimi, et midagi meelde jätta või mingit sündmust jäädvustada, aga selleks et see omandaks ka mingisuguse kunstilise väärtuse, peab olema annet. See amet jääb ikka.
Tundus hästi põnev tulirelva omada. Muidugi oli ka vajadus, ajad olid segased. Fotovarustus oli hästi kallis ja ma mõtlesin, et enese ja oma vara kaitseks on vaja relva.
Kas sinu armastus fotograafia vastu on püsinud kogu aeg vankumatu? Kas praeguste teadmistega oleksid mitmekümne aasta eest selle ameti valinud?
See köitis mind ikka nii palju, oleksin küll valinud. Minu elukutse kasvas välja hobist ja kunagi võisin töölt tulla ja siis loodusesse või kuhu tahes veel pildistama minna. Aga kuskil 40. eluaastate alguses hakkasin tundma, et seda saab juba liiga palju, olen sellest küllastunud. Et peaksin endale mingi muu hobi vaatama. See on ikka kõva sõna: tegelda ühe ja sama asjaga varateismeeast 40. eluaastateni nii töö kui hobina. Aga mõtet, et tahaksin mingit muud ametit pidada, pole mul siiamaani kordagi tulnud. See on väga põnev eriala ja köidab mind siiamaani.
Sinu tütred on oma kutsumuse juba leidnud, aga kas soovitaksid pressifotograafi tööd oma lapselastele?
Oleneb, millised inimesed neist kujunevad, nad on alles väikesed. Pressifotograafi amet nõuab head suhtlemisoskust ja stressitaluvust, isiklikus elus paljust loobumist. Elu on küll huvitav, näed ja koged palju ning saad igal pool käia, aga päevad võivad pikaks minna.
Iseloom peab olema rahutu: kogu aeg tahad käia igal pool, igasuguste inimestega suhelda. Kõik inimesed pole meeldivad. Tuleb ette olukordi, kus pead kogu oma suhtlemisoskuse mängu panema. See ei sobi kõigile.
/nginx/o/2025/06/04/16894730t1h5098.jpg)
Kuidas pingeid maandad?
Koduse tööga. Kuna elan oma majas, siis seal on alati midagi teha, ja see viib mõtted mujale. Kui lähed õhtul koju ja mitte midagi teha ei ole, jäävad tööasjad peas ketrama ja hakkad üha uuesti neid situatsioone läbi mõtlema. Aga kui sul on kodus kogu aeg tegemist, siis halvad või rasked olukorrad ununevad.
Tegeled laskespordiga. Kuidas selle ala juurde jõudsid?
Nagu ma rääkisin, tekkis mul umbes 40. eluaastal tunne, et peaks omale mingisuguse hobi välja mõtlema. Mõtlesin, et proovin siis seda. Naljakal kombel on laskmine suht sarnane fotograafiaga. Pildistades pead kaamerat paigal hoidma, teleobjektiivi veel eriti. Seitse–kaheksa aastat tagasi hakkasin sellega teadlikult põhjalikumalt tegelema. Otsisin klubisid ja inimesi, kes selle alaga tegeleks. Lasen õhupüssi, mitte tulirelvaga.
Pärnu Munamäel oli mingisugune üritus, kus kaitseliitlased oma varustust tutvustasid. Paar meest olid seal optilise sihikuga püssiga. Kutsusid mind, et kas ma näen optilisest sihikust asju, mis nad on põõsastesse peitnud. Siis ma rääkisin, et mulle meeldib laskmine. Kaitseliitlane ütles, et käib õhupüssi laskmas, ja vahetasime kontakte. Nii ma jõudsingi field target-laskmise (looduses jahi imiteerimine optilise sihikuga õhkrelvaga, toim) juurde.
Ma täpselt ei mäleta, aga lendasime vist üle auto katuse. Jälle oli õnnelik õnnetus: noor inimene, kondid olid pehmed ja jäid terveks.
Tavaliselt on kahepäevased võistlused. Kord kuus, vahel pisut harvem. Kusagil Eestis saab siis mõnus seltskond kokku, kümme kuni 20 laskurit. Trenni teen regulaarselt, aga võistlustele pole viimasel ajal väga jõudnud: kodune elu tahab toimetamist. Aga mõne korra aastas püüan ikka võistlustel käia.
Sa pole lasknud üksnes õhupüssist. Minu teada on sul ka relvaluba.
On küll, aga mida aeg edasi, seda vähem ma tulirelvadest hoolin. Mulle täiesti piisab õhupüssist, ei pea suurt pauku ega tulesähvatust olema. Naudin vaikselt laskmist, paugu ja tagasilöögita.
Millal ja mis asjaoludel sa relvaloa tegid?
1990ndate alguses, kui see võimalus Eesti Vabariigis tuli. Tundus hästi põnev tulirelva omada. Muidugi oli ka vajadus, ajad olid segased. Fotovarustus oli hästi kallis ja ma mõtlesin, et enese ja oma vara kaitseks on vaja relva. Tollel ajal mul autot ei olnud ja käisin jalgsi, fotokott seljas. Tõesõna olin natuke hirmul.
Kõndisidki ringi, relv põues?
Jah, aga lühikest aega. Ma sain aru, sel pole mingit mõtet: kui peaksin kedagi tulistama, tuleks sellest suur jama. Mõtlesin, et see ei tasu ära. Üpris ruttu loobusin relvakandmisest.
/nginx/o/2025/06/04/16894734t1h5b11.jpg)
Sportlaskmiseks ei lähe seda vaja. See on nagu Ferrariga poeskäimine. Miks on vaja tulirelvast paberisse auku lasta, kui õhupüssiga saab samamoodi selle täkke teha? Ma ei tea, kas see on tulnud vanusega, et olen vaimustunud õhupüssi laskmisest ja tulirelv on jäänud minevikku.
Mitu tikutoosi sul kodus on?
Palju, väga palju. Mul pole olnud aega neid süstematiseerida. Ma ei mäleta, millest see alguse sai, aga lapsepõlvest saati olen neid kogunud. Kui lapsed olid peres, jäi tikutopside kogumine tagaplaanile. Nüüd on see hobi jälle päevakorda tulnud. Ma nii meeletult neid taga ei aja, et neid kuskilt netist otsiksin ja igale tuttavale, kes välismaal käib, muudkui õlale koputaksin, et vaadaku ja toogu.
Paljud teavad seda niigi ja toovad ise.
Toovad ise, jah, ja kuna mul on neid juba nii palju, on hirm, et nad ei mahu mul enam koju ära. Mul on mõte teha riiul, kuhu saan neid kiht kihi haaval panna. Saaksin neist mingisuguse ülevaate.
Mul on neid nõukogude ajast saati, näiteks kõiksugused “assortiikarbid”, kus on traktorid, putukad või mingid kalad tikutooside peal. Siis on Eesti omad: rahvariides inimesed. Reklaamtopsid, näiteks moejoonistused Baltika rõivastest. Linnavaadetega tikutopsid. Mul on ka Viljandi tuletikuvabriku toodangut – topsid on puidust, mitte papist. Aga ühte mul pole ja seda ma vist ei saagi. Kunagi olla Pärnus olnud lühikest aega tuletikuvabrik. Selle toodangut mul pole ega julge seda kuskilt netist ka osta, sest praegusel ajal võltsitakse asju nii hästi. Osta ja loota, et see on nüüd originaal, ma ei riski.
See on nagu mingi elueesmärgi saavutamine. Sinust jääb siia ilma midagi maha. Sa ei kao siit niisama: sinu geenid ja võib-olla mingisugused oskused kanduvad edasi.
Topsid on huvitavad: eri suuruse ja piltidega, eri materjalist. Tikud on eri materjalist. Aga toose on nii palju, et hakkavad juba natuke elamist segama.
Kus sa neid hoiad?
Karpides ja kohvrites, mitme toa peale laiali. Unistus on panna nad ühte tuppa riiulile, sest karbist ja kastist on neid paha vaadata.
/nginx/o/2025/06/04/16894718t1h2e31.jpg)
Sul on üüratult tikutoose, aga suitsumees pole sa vist kunagi olnud?
Olen selle ikkagi ära proovinud. Oma kümme aastat tegin suitsu. Kuskil keskkooli lõpus hakkasin tegema, sõjaväe ajal tegin kaks aastat, ja kui ma nüüd ei eksi, siis esimese lapse sünniga jätsin maha, 1992. aastal. Sestpeale pole ma ühtegi suitsu teinud. Hirmuga ma ei ole rohkem proovinud, sest äkki hakkab külge?
Ma ei suuda kujutada sind ette, sigaret hambus. Lapse sünniga jätsid suitsetamise maha, et mitte halba eeskuju näidata?
Nii tugeva tahtejõuga ma pole. Mul oli mingi haigus, kõri paistetas üles, valus oli neelata. Sel ajal suits ei maitsenud, polnud naudingut. See kestis mõne päeva. Siis kargas pähe mõte, et olen nüüd mitu päeva ilma olnud, prooviks ühe päeva veel. Siis veel ühe päeva ja seejärel veel ühe. Nii on see läinud siiamaani. See oli tegelikult raske. Paar aastat oli kihk peal ja nautisin, kui keegi kõrval suitsu tegi. Ninaga tõmbasin seda suitsupilve ja ikka igatsesin. Paari aasta pärast kadus see igatsus ära ja nüüd juba ammu lausa häirib, kui keegi kõrval suitsetab.
Ma pole märganud, et sul praegu üldse mingeid pahesid oleks.
Mida aeg edasi, seda igavamaks ma lähen. Alkoholiga olen samuti pea täielikult lõpparve teinud. Ma pean ju sõitma. Kunagi olid meil autojuhid, nüüd sõidavad fotograafid ise. Nagu ennist rääkisin, ei teadnud vanasti kunagi, kas pidid õhtul või öösel sõitma. Mõnel nädalavahetusel sai ikka võetud, kui oli mingi sündmus. Aga nüüd ei ole nagu isu. Nii on kerge olla: tehku alkoholi hinnad, mida tahavad, mind see absoluutselt ei kõiguta. Kui ammu ei ole võtnud, ei tea enam tahta. Jah, olen igavaks kuivikuks muutunud ...
Inimesed, kes näevad sinu tehtud pilte autodest või mootorratastest, ei pea sind vist tundmagi, taipamaks, et oled motofänn.
Jaa, ise sõitsin ka kunagi mootorrattaga. Autod olid kallid, ei jõudnud seda omale osta. Olin sunnitud mootorrattaga liiklema.
/nginx/o/2025/06/04/16894742t1h5b33.jpg)
Sinu sõidud mootorrattaga lõppesid vist siis, kui Pärnu kesklinnas risu panid?
Ma olen paar korda mootorrattaga avarii teinud. Üks kord oli Raeküla poe juures, suunaga Riia poole. Sõbrapoisiga sõitsime kõrvuti ja ma ei tea, kumb selle nõksu tegi, aga põrkasime kokku. Sõbrapoisil oli külgkorviga ja mul soolomootorratas. Õnneks me kohe ei kukkunud, aga keerasin väljapoole, et teise mootorratta “haardest” lahti saada. Just sel hetkel tuli üks Žiguli vastu ja kui ma teisest mootorrattast eraldusin, sõitsin napilt selle auto nina eest läbi vasakule vastu äärekivi, lendasin üle leistangi. See oli õnnelik õnnestus, sest muidu oleks vastutuleva autoga laupkokkupõrge olnud.
Teine kord oli Pärnu kesklinnas kunagise supika juures, kus praegu on ringtee. Seal ei olnud minu süü. Läksin kesklinnast koju Paikuse poole ja paremalt Aia tänavalt tuli sõiduauto, mille juht ei märganud mind, ja sõitsin talle külje pealt sisse. Sõbrapoiss istus mul taga. Ma täpselt ei mäleta, aga lendasime vist üle auto katuse. Jälle oli õnnelik õnnetus: noor inimene, kondid olid pehmed ja jäid terveks. Päikeseprillid kukkusin näkku puruks. Tol ajal polnud plastist, vaid klaasist prilliklaasid. Natuke olin verine ja üks küüs oli kadunud. Aga jah, pärast seda mu sõidud lõppesid. Motikas oli piisavalt sodi, et seda mitte taastada. Õige motikamees on see, kes on ikka käna ka pannud.
Kui sa poleks fotograaf, kes siis?
Väga raske öelda. Ma ei olegi muud tööd teinud. Sindi koolist anti muidugi kaasa kutselise autojuhi amet. C-kategooria on mul olemas. Enne sõjaväkke minekut töötasin kas aasta või poolteist Sindi sovhoosis autojuhina. Mine sa tea, võib-olla oleksin autojuht?
Milline vanaisa sa oled?
Arvan, et ikka hea vanaisa. Lapselapsed elavad Tallinna külje all ja väga tihti me ei näe, aga mul on alati rõõm, kui nad külla tulevad.
Abikaasa oli rangem pool ja mina olin siis see leebem vanem, kes lubas lastel teha paljusid asju, mida naine ei oleks ehk lubanud.
Sinu lapsed on juba suured. Inimesed, kellega olen suhelnud, on maininud, et isana olid ja oled sa hästi soe, südamlik ja mõistev.
Jaa, olen täitsa nõus. Abikaasa oli rangem pool ja mina olin siis see leebem vanem, kes lubas lastel teha paljusid asju, mida naine ei oleks ehk lubanud. Meil olid rollid ilusasti jagatud, kõik oli tasakaalus. Abikaasa vahel ütles: “Pagan, sa oled lapsed ära hellitanud!”
Sa oled olnud isa, kellega lapsed on julgenud oma muresid jagada?
Ma arvan küll. Kui palju nad muidugi rääkimata jätavad? Vaat ei tea. Nüüd nad on juba täiskasvanud ega tee vist enam väga pulli, aga kui nad olid teismelised ... Ma arvan, et me abikaasaga siiamaani ei tea pooli asju ega tahagi teada. Nii on lihtsam elada.
Mäletan, et kui minu esimene laps sündis, küsisid sa, kas see muutis mind enesekindlamaks. Kohe seejärel ütlesid uhkusega, et sind küll omal ajal muutis. Isa- ja nüüd vanaisaroll on olnud sulle vist hästi olulised.
On tõesti. See on nagu mingi elueesmärgi saavutamine. Sinust jääb siia ilma midagi maha. Sa ei kao siit niisama: sinu geenid ja võib-olla mingisugused oskused kanduvad edasi. See on hea tunne, kui oled andnud loodusele tagasi, loonud järjepidevuse.
Perekond on nagu turvarakuke. Ma ei ole kunagi üksik olnud ega tea, mis tunne see on, aga tean, et pere ja lapsed on suur väärtus.
/nginx/o/2025/06/04/16894723t1h4899.jpg)
Mis sa arvad, kui kaua sa pildistad?
Ma arvan, et see sõltub tervisest. Kui keha ja vaim on värsked, siis laseks ikka tükk aega edasi. Kui oled vaevatud, pole lusti mööda maakonda ringi sõita, hetki oodata ega tabada. Kui enesetunne on hea, siis miks mitte seda veel aastaid teha?
Tegelikult on ju raske ette kujutada kaamerata Urmas Luike.
Mulle meenub kohtumine ühe inimesega Rüütli tänaval. Olime juba kohakuti, kui ta võpatas: “Oi, see oled sina, Urmas! Ma ei tundnud sind ära, sul pole kaamerat käes!” Inimesed tuvastavad mind tõesti selle järgi, et mul on kaamera käes. Kui olen vabal ajal fotokoti ja kaamerata, ei tunne mõni mind ära. Aga jah, vahel olen ka kaamerata.