PIKK INTERVJUU ⟩ Pärnu kossutiimi juht Johan Kärp karjääri viletsaimast hooajast: Võtan vastutuse enda peale, tegin valed otsused

Vanemkohtunik Rain Peerandi saatis Pärnu meeskonna juhi Johan Kärbi viimaseks jäänud matšis saalist minema juba teise veerandi alguses. Eestvedaja tunneb, et talle tehti selgelt liiga. Foto: Tairo Lutter

Pärnu, varasema nimega Sadama korvpallimeeskonna juhi Johan Kärbiga jätkus juttu lausa kaheks tunniks, sest lõppenud hooaeg oli, nagu mänedžer isegi tunnistas, masendav. Kahtlemata 2017. aastal pukki astunud mehe karjääri viletsaim.

Ehkki 52aastane eestvedaja on seda juttu varemgi ajanud, flirtis ta loobumismõtetega nüüd enam kui kunagi varem. Mis ta siis uuesti august välja tiris? ​Mis sõnumi saadab Kärp kohtunikele, kes ta viimases matšis saalist minema kupatasid? Milline mees on kurikuulus Vitaly Stepanovsky ja miks Kärp tema vallandamisega nii kaua viivitas?

Tuleb välja, et jututasandil on pärnakatel juba tulevaks hooajaks pool satsi koos ja juhi sõnutsi mängitakse sellega raudpolt medalitele. Avaldab uue tiimi nimegi. Märgid näitavad, et eelarvegi tõuseb.

Johan, teie hooaeg lõppes tänavu rekordvara, 29. aprillil. Seejärel pugesid sa meedia eest peitu ega tahtnud kellegagi rääkida. Nüüd on kuu möödas, on 4. juuni. Mida sa vahepeal tegid?

Esiteks, kui mind Rapla saalist välja visati, läksin tiimi bussi ja helistasin liigade juhile Henri Ausmaale. Vaene mees sai kohe minu emotsionaalse valangu enda kaela. Leppisime kokku, et ma ei anna mõnda aega mitte ühtki intervjuud. Las ma rahunen.

Ütlen kohe alguses selle ka ära: see, et Pärnus korvpall koos minuga jätkub, on tänu korvpalliliidule. Nende suhtumine oli ülimõistlik – nad saavad aru, mis mees ma olen.

Järgmisel päeval ostsin kohe lennupiletid ja põrutasin Türki. Et olla eemal kogu sellest jamast, mis see aasta oli. Arvan, et see oli õige samm.

Niisiis said mingiks ajaks rihma lõdvemaks lasta ja lihtsalt olla.

Ega Türgiski tegin hommikuti tööd: ärkasin üles, lõin arvuti lahti ja hakkasin tegelema. Mingid otsad oli vaja kinni siduda. Nüüd käib action juba täie hooga, sest olen öelnud, et mina jätkan Pärnus.

Kuigi tuleb ausalt tunnistada: ma otsisin vahepeal inimest, kes võtaks minu töö üle. Olin nõus tegema nagu [Rapla juht] Jaak Karp, et olen aastakese tiimi juures nõunik. Aga nii ma ei tahtnud, et Pärnust koss päris ära kaoks. Kui need emotsionaalsed hetked saabuvad, siis hakkad mõtlema: milleks see kõik vajalik on?

Miks ma siiski seda tööd edasi teen: tänu korvpalliliidule, aga ka sellele, et ma nägin, mis Raplas toimus. Pärast mängu oli buss ümbritsetud Pärnu fännidest, neid oli seal sadakond. Nad tulid minu juurde ja küsisid, mis ma nüüd edasi teen. See oli nii keeruline situatsioon, kui sa tunned, et sulle tehti [kohtunike poolt] tõsiselt haiget. See valu … Ümberringi kõik tunnistasid, et see (väljaviskamine, M. P.) oli vale.

Mul oligi peeglisse vaatamise koht: panustan siia klubisse oma isiklikku raha, pere aega, absoluutselt kõike. Olen seda asja kaheksa aastat teinud, aga nüüd, peale Rapla mängu oli ikka üliraske.

Teadsin Jaak Karbi otsust lõpetada juba enne mängu. Tema on seda asja ajaliselt kõige kauem ajanud, mina teisena tema järel. Jaak mõistis mind väga hästi: tuli bussi juurde, tegime veel koos viimase pildi, kus oleme klubijuhid. Need olid liigutavad hetked.

Kriibib see masendav hooaeg sul endiselt hinge või on pettumus nüüdseks lahtunud?

Tänavune hooaeg läks nii valesti, kui üldse minna sai: Pärnu ei peaks olema selline meeskond, kes on Eestis viiendal kohal. Me peaks kindlasti olema medalimängudel! See aasta tegin lihtsalt väga valed otsused. Lootsin, et Ukraina treenerite sõjaväeline kord annab tulemusi.

Kohe algusest peale hakkas asi valesti minema: kaotasime esimeses euromängus [rumeenlaste] Piteştile kahe punktiga ja juba sealt tekkis konflikt treeneri ja mängijate vahel. Ma ju tükk aega kaitsesin Ukraina treenereid, kes olidki inimesena väga toredad. Intelligentsed, töökad, väga viisakad. Aga mingi hetk sain aru, et Eestis selline kooslus ei toimi ja lõpuks tuli see ränk [vallandamise] otsus ära teha. Tegin selle nagu alati emotsiooni pealt, aga ei kahetse. Pikas perspektiivis oli see õige otsus: tänu sellele on meil praegu peatreener Kristjan Evart.

Teadsite juba alguses, et Ogemunol on põlved pekkis või ostsite põrsa kotis?

Ei teadnud. Alguses polnud tal põlvedega häda midagi.

(Kärbil heliseb telefon. Ehkki siinkirjutaja lubas korvpalluri nime mitte avaldada, on tegemist lõppenud hooaja medalimehega. Kärp tunnistas, et uue hooaja komplekteerimine käib täie hooga ja läbirääkimisi peetakse ka helistaja tiimikaaslasega, M. P.)

Ma pole küll mingi arst, aga minu isiklik arvamus on see, et Ogemuno polnudki sellist trennimahvi varem saanud. Lammutas alguses korralikult, aga mingi aeg hakkas tal valus. Oli veel selline vend, kes ei julgenud seda öelda. Äkitselt hakkas statistika allamäge minema ja lõpuks ütles, et ta ei saa treeningutel teatud harjutusi kaasa teha.

Mis teie identiteet siis tänavu olema pidi või mida Stepanovsky justkui taotles? Et olete kõva kaitsesats, ainult et kaitsespetsialiste teil tegelikult polnudki.

Ei olnud jah. Ta rääkis küll, et lähtume kaitsest, aga see ei õnnestunud küll mitte kuidagi. Lõpuks pani ta poisid liiga raamidesse, näiteks Robert Valge oli täiesti kadunud.

Valgeni tahtsingi jõuda. Mulle tundus, et Stepanovsky ehitaski mängu kahe mehe peale üles. Et Bradford patsutab üksi palli, siis tuleb Ogemuno katet panema ja üks kahest lõpetab rünnaku. Samal ajal imes Valge üksi nurgas näppu. Eesti üks paremaid snaipreid saab mängu peale kolm-neli viset! Kuidas on see võimalik?

See oligi ebanormaalne. Robi pidi nii palju tööd tegema, et üldse viskele saada. Tal on meeletu töövõime, jooksis nagu orav rattas. Aga kui sa paned niimoodi 30 minutit, et jalg lõpuks pehme, siis viskadki mööda. Mul oli Robist jube kahju. Sverregi avanes alles kevadel. Sain kohe aru, et mehed on liiga raamides. Okko Järvi on parim näide: kullast viskekäsi ja kui saab natukene vabadust, paneb kõik kotti.

Valge teeb nüüd Pärnust leegid, astus Tartu ülikooli.

Jah. Meie mees, ülikihvt kutt, kes on siin juba aastaid olnud.

Meil oli üks hästi halb mäng, kus saime kodusaalis häbiväärselt peksa ja läksin riietusruumi kõva häält tegema. Selliseid asju olen tegelikult vaid üksikud korrad teinud. Robi helistas pärast ja ütles, et see oli põhjusega käratatud, aga ta taotleb Tartu ülikooli õppekohta. Ta ongi intelligentne ja tark poiss – õige otsus! Toetame teda 100 protsenti. Oleme juba arvestanud, et Robit meil järgmisel aastal ilmselt pole.

Rünnakulgi polnud teil defence breaker’it ehk meest, kes võtaks üksi ette ja teeks meisterlikkuse pealt ära. Kokkuvõtvalt: teil oli pusle, mille tükid ei hakanud hästi kokku.

100 protsenti nõus, jagad seda kossuvärki.

Kui teed sellise hooaja, mis meie mõistes läks täiesti aia taha, siis hakkad mõtlema: järsku pidanuks ma ise veel rohkem panustama? Ei saa treenereid ega poisse süüdistada, minagi olin komplekteerimisel kaasosaline, vastutasin. Nüüd ütlen selle küll välja: järgmisel aastal oleme raudselt medalil. Ma ju näen, mis meil praegu toimub: milline komplekteerimine!

Oli Evart talvel variant a, b või c?

Meile pakuti paari välismaalast ka. Ütlesin, et ei, aitäh, seda ämbrit ma enam ei kolista. Ega meil lõpuks väga valikuid olnudki, töötasime ikka Evarti suunas. Indrek Reinboki ja Aivar Kuusmaaga rääkisime suvel.