:format(webp)/nginx/o/2018/01/15/7486575t1h8b26.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2025/06/12/16915551t1haaf7.jpg)
Juuni esimene ja teine nädal on mulle alati olnud aeg, mil pohlaõite kõrval, mida tänavu on väga arvukalt, silmab täisõites mets-harakputke valkjaid välju, mis mitmel pool rinnuni ulatuvad.
Nende vartel ja õitel kiiguvad tuules kaasa nii putukad, neid küttivad ämblikud kui pisemad linnud. Selle taime õied ongi ehk just nüüd kõige kenamad ja et ta on meie üks tavalisemaid sarikalisi, ei pea teda just pikalt otsima. Nimi on tal pisut eksitav, sest peale varjukate metsaservade ja hõredamate puistute võib teda leida niitudelt, hooldamata aedadest, teeveertelt ja mujaltki.
Päris nende valkjate väljade keskele pole ma ronida tihanud. Olen neid mõnelt rajalt jälginud ja nende mahedat magusavõitu lõhna sõõrmetesse tõmmanud, sest sadude järel on võimalik kõrgete taimede keskel ukerdades küllaltki niiskeks saada. Siiski tuleb tõdeda, et päris kuivalt on viimasel ajal möödunud vaid mõni käik. Pidevalt saavad lopsakaks muutunud taimed vihmasadudest kosutust, kuid neid riivates tilguvad hiljem seljas olnud rõivadki.