/nginx/o/2023/01/25/15099457t1h6be9.png)
/nginx/o/2025/06/13/16918653t1hdb76.jpg)
- Just Pärnu linn ja inimesed ongi kõige rohkem lavastusse jõudnud.
Küünis esietendub täna õhtul Juhan Ulfsaki lavastus “Juulikuu lumi”, mis on tema esimene koostöö Pärnu Endla trupiga ja ühtlasi esimene lavastajatöö Eestis väljaspool pealinna.
Inspiratsiooniallikaks võeti Quentin Dupieux’ film “Yannick”, kuid dramaturg Eero Epneri abiga sündis peaaegu täienisti uus dialoog otseselt selle aja, ruumi ja inimeste jaoks – Pärnu linn, Endla trupp ja tänapäeva maailm.
“Seal (filmis) on põhiolukord väga teatraalne: tegevus toimub teatris reaalajas ning filmilikke hüppeid ajas edasi või tagasi ei toimu. Põhiolukorrale oleme truuks jäänud, aga kõik muu on üle kirjutatud. Olen üldiselt lavastades konteksti suhtes üpris tundlik, proovin aega, ruumi ja inimesi lavastusse sisse kirjutada. Nii ka seekord,” seletas lavastaja. “Eero on rollid just nendele näitlejatele kirjutanud. Laval mainitakse rohkem kui kord Pärnu linna ja räägitakse sellestki, mis juhtub, kui tulevad inimesed Tallinnast ning võtavad hoiakuid. Just Pärnu linn ja inimesed ongi kõige rohkem lavastusse jõudnud ning pean ütlema, et mingeid pärnakate muresid olen hakanud ka ise jagama.”
Ulfsaki enda varasem side Pärnuga on olnud pea olematu, ent nagu teatris armastatakse imestada, kuidas küll inimene 100 või 1000 aastaga üldse ei muutu, nii olla linnadegagi: ega need mured ja rõõmud üheski linnas nii spetsiifilised ka ole. Ikka ajavad inimesi närvi toss, kõrged äärekivid, parkimiskorraldus ja teised inimesed. Raske on leida teist kohta, kus eksistentsiaalsed küsimused nii sügavalt kohal oleksid kui kommunaalprobleemid.
/nginx/o/2025/06/13/16918656t1h1793.jpg)
Lavastuses tuleb ette nii poliitilisi nüansse kui huumorit, mis võib samal ajal nii naerma ajada kui eksistentsiaalselt kõnetada. Nali on Ulfsaki sõnutsi päris huvitav vahend, sest võimaldab tekitada üpris suurt ja lõbusat segadust. Lavastus avab teatri olemust ning vaataja ja näitleja suhet: kas nali peab olema ainult nali või suudab nali märkimisväärselt mõjutada lavastuse tähendusi? Näiteks räägitakse justkui üht, aga nali ja näitleja mäng pakuvad võimaluse saada olukorrast täiesti vastupidi aru.
Ei saa päris nii mõelda, et segaduses inimesed topitakse teatrisaali ja sealt väljuvad valgustunud vaatajad.
Juhan Ulfsak
“Rääkisin just mitmetähenduslikkusest ja vaatajale me mingit retsepti küll ette ei kirjuta, mida mõelda või tunda. Üks asi, mis mind teatris on alati häirinud, on see, kui vaatajat hakatakse õpetama ning pannakse ta tundma, et elab kuidagi valesti, langetab valesid otsuseid, tehku teistmoodi. Teater ei ole moraali- ega õppeasutus. Ei saa päris nii mõelda, et segaduses inimesed topitakse teatrisaali ja sealt väljuvad valgustunud vaatajad. Küll aga saab koos vaatajaga vaadelda elu ja ka teatri absurdsusi ja võimusuhteid,” avaldas Ulfsak. “Me vaatleme võimusuhteid laiemas plaanis, poliitilise võimu üle naerda on alati hea, see vabastab. Samamoodi vaatleme teatri ja näitleja võimu vaataja üle, ja naerame ka selle üle. Põhiliselt muidugi enda üle. Aga eks naeru järel tule alati igatsus millegi ilusama järele, eks meilgi tõmmanud proovis paar korda silma märjaks.”
/nginx/o/2025/06/13/16918655t1hc04b.jpg)
Kas “Juulikuu lumi” on poliitiline teater? “Ma arvan, see pole oluline küsimus. Poliitilisusest on saanud mingi fetiš ja selline kummist mõiste, mida venitatakse igale asjale peale. Palju huvitavam on minu arust olnud võimuküsimus ja julgen öelda, et sellega tegelesime omal ajal Von Krahlis päris palju. Teatris on võimusuhteid väga palju ja see esmane võimutasand on võib-olla üks kõige huvitavamaid: mis võim on lavalolijal saalisolija üle, ja vastupidi. Kes kelle huvides tegutseb? Kes keda kuulab? Kes keda kuhugi suunab? Kellel on oma agentsus või juhtub teatris nii, et kohtudes kaotavad mõlemad oma agentsuse? Mis asemele tuleb? Ja mis lõpuks peaks üldse saama, mis see ideaal võiks olla?” avas Ulfsak tüki sisu.
“Mis puudutab Endla teatrit, siis olen käinud mitut lavastust vaatamas ja näiteks “Kolm õde” meeldis väga, polegi ammu Eestis mingi etendus niimoodi meeldinud. Just näitlejate mäng ja lavastaja flow,” jagas Ulfsak oma siinset teatrikogemust. “Vaadates ka repertuaari ja truppi, kes sellist väga eriilmelist valikut mängivad, siis Inks (teatri loominguline juht Ingomar Vihmar) on teinud head tööd. Ütlen seda ilma igasuguse reklaamjutu tagamõtteta. Seda enam, et truppi ei vaadanud ma teistsuguse pilguga, ootused lavastama asudes on alati samad, ükskõik kus või kellega töötada. Näitlejad, kes tahavad, oskavad ning julgevad, meeldivad mulle alati ning neid Endlast leida ei olnud mingi vaev.”
Laval on Priit Loog, Jaan Rekkor, Nils Mattias Steinberg, Kadri Rämmeld ja Astra Irene Susi. Kunstnik on Kairi Mändla, kostüümikunstnik Kärt Hammer, valguskunstnik Margus Vaigur ning helilooja ja muusikaline kujundaja Astra Irene Susi.