Galerii ⟩ Rain Saariku näitus mõjub jalutuskäiguna metsas

Rain Saarik on Pärnus sündinud ja kasvanud. Kaks aastat tagasi lõpetas ta Eesti kunstiakadeemia skulptuuri ja installatsiooni erialal, osales ühtlasi esimest korda Pärnu kunsti aastanäitusel ja pälvis endalegi üllatusena kohe oma tööga siinse linnagalerii aastaauhinna.

“Kunstnikuna sa ei oota sellist asja, sa ei tee midagi tunnustuse nimel, aga see motiveerib edasi tegema,” ütleb ta.

Pärnu kunstnike maja projektiruumis saab praegu vaadata Saariku isikunäitust “Blokeeritud vaated”. Need tööd ei ole pelgalt visuaalne kogemus, vaid ka meeldetuletusvahend, et tõeline elu toimub olevikus.

“Proovisin selle seeriaga pöörata oma loomingus 180 kraadi ja sain inspiratsiooni installatiivsest minimalismist, kus öeldakse, et materjalil või kujutatul ei ole mingit erilist tähendust, ta lihtsalt on. Puu on puu. Kui muidu on mul sümbolistlikud ja jutustavad teosed, siis seekord tahtsin vaimset puhkust. Mõtlesin, kuidas teha niimoodi, et saan jätkata maalimist ja käekiri ei kannataks. Otsustasin tuua kõik kujutatu esiplaanile ja tegelda tekstuuri, vormidega ja seda kõike 100 protsenti peast,” mõtiskles Saarik. “Igas teoses on justkui väiksed mustad augud, mis sümboliseerivad raskust olla olevikus, sest alateadvus, mis on pime-tume koht, tuleb ikka sisse. Puu (oma olemuses) ongi lihtsalt olemine, ta ei ürita olla keegi teine, ta läheb vooluga kaasa, juhtugu temaga siis, mis juhtub,” kõrvutas kunstnik loominguprotsessi budistliku mediteerimisega.

Rain Saariku isikunäitus “Blokeeritud vaated”. Foto: Alar Raudoja

“Mu teosed on väga mõjutatud keskkonnast, kus elan: linna ääres, käin metsas. Näiteks puude riita ladumine on Põhja-Euroopale nii omane: sul on vaja küttepuid, et hoida end soojas. See häälestus on väga eestipärane, miski, mida olen pidanud tegema juba väga väiksena ja mis on olnud muule nagu vundamendi ladumine. Sa ei saa puhata enne, kui see on valmis. Kui ma teen 10–15tunniseid tööpäevi ja vahepeal küsin endalt, miks ma seda teen, ongi vastus: ta ei saa muudmoodi valmis,” avaldas Saarik.

Rain Saariku (paremal) isikunäitus “Blokeeritud vaated”. Foto: Alar Raudoja

“Käin väga palju metsas. Inimesed, kes ei tea, et ma olen kunstnik, võivad arvata, et olen hull: jõllitan puid. Ükskõik kus mind miski haarab, jään seda veidikeseks vaatama, õpin tekstuure ja vorme, valgust ja varju meelde jätma. See on maalikihtide mõttemäng: samamoodi nagu mängid malet, hoiad ettemõtlemise kogu aeg soojas, et oskaks teha järgmise käigu. Siin seerias läksin lihtsalt kuivanud lõuendi ette ja hakkasin tegema,” rääkis kunstnik. “Tegelen teosega senikaua, kuni olen ise ka üllatunud, mis sealt välja tuli, alles siis lõpetan. Mu enda maitse on selline, et maalil peab olema tekstuur, liikumine ja väga selge käekiri, sest praegu võitleme ka AIga: ta ei suuda luua omapärast (vigast) käekirja, nagu on inimesel. Aga mida rohkem käekirja, seda olulisem on mulle kunstiteos.”