Minu Eesti 3.

Eesti lipp Pika Hermanni tornis. Foto: PEETER LANGOVITS/PM/EMF

Pärnu Postimehe ja Eesti sõjameeste Pärnu ühenduse korraldatud koolinoorte esseekonkursil äramärgitud tööd

Milline on minu Eesti? Millisena ma näen Eestit? Mina näen Eestit kui riiki, mis on maailmas ainulaadne. Siin on palju rahvusi, kuid peamine on siiski eesti rahvus. Millised on eestlased? Inimestel on paljude rahvuste suhtes tekkinud stereotüübid. Näiteks, venelased on põhjaläinud joodikud, inglased viisakad teearmastajad, eestlased “pikkade juhtmetega“ kinnised juhmid. Tegelikult inimesed ei ole sellised.

Eestlased on minu silmis sõbralikud ja lahked, ühte hoidev rahvas. Kui välismaal satud kokku teise eestlasega, on südames soe tunne. Minu tutvusringkonnas ei leidu mitte ühtegi juhmi „pikkade juhtmetega“ kinnist eestlast. Vaevalt juhmid oleksid endale välja võidelnud imeilusa riigi.

Minu Eestis on peategelasteks kindlasti minu perekond, vanavanemad ja sõbrad. Hea on suvel minna vanaema ja vanaisa juurde tallu, et seal puhata ja kaarte mängida. Ka perekond on väga tähtis. Võin vahel küll mõelda, et kellele on perekonda vaja, kuid kui ma neist kas või ühe päeva eemal olen, tunnen, et ei saa nendeta elada. Kui mu vend läks sõjaväkke, arvasin, et ma ei hakka teda igatsema, kuid südames igatsen teda kohutavalt. Ometi on just vanemad need, kes andsid mulle elu.

Esivanemad võitlesid meile välja vaba riigi, kus on olemas kõik mugavused. Meie, lapsed, ei tea ju, kui palju nad on selle nimel piinelnud, ohverdanud ja kui paljust nad on ilma jäänud. Kõik vaid selleks, et meil hästi oleks.

Sama on vanematega. Me ei tea, kui palju nad endast annavad ja ohverdavad, et meie tunneksime end hästi, kuigi arvame, et teame. Saame seda alles siis teada, kui meil endil lapsed on.

Eestlased on telesaadete poolest nagu hea vein, mis iga aastaga ainult paremaks läheb. Jah, see on tõsi, et osa saateid, mis parata, on halvemad kui mõni vanem saade. Üldmulje on siiski paranenud. Võtame näiteks Eesti Vabariigi 90 aasta juubeliks pühendatud sarja „Tuulepealne maa”. See sari võttis mõnikord isegi pisara silmanurgast välja. Kahju, et see nii ruttu lõppes.

Samuti on hea sari “Õnne 13”. Ma ei ole seda eriti hoolega vaadanud, sest aega on vähe, kuid kõik minu tuttavad, kes seda vaatavad, ootavad uut osa. Meie iga-aastane peretraditsioon on Eurovisiooni vaatamine. Seal ma kahjuks ei saa öelda, et laulud paremaks lähevad, aga see on ju ainult minu arvamus. Et tegelen laulmise ja tantsimisega, on mul mõtteid, mida Eurovisioonil teha.

Näiteks võiks tagasi tuua breikarid. Lõppude lõpuks olid nad ju selle laulu taustalgi, mis Eestile võidu tõi. Samuti võiks teha midagi, mida enne ei ole Eurovisioonis tehtud (nagu tegi Lordi), aga seda on vist raske välja mõelda. Ka mina tahaksin kunagi laulda Eurovisiooni lauluvõistluse laval.

Eesti kultuuri ja keelt tasub säilitada. Meie emakeel on nii üks kaunimaid kui ka raskemaid keeli maailmas. Seepärast ongi hea, kui Eesti iive tõuseks ja eesti keelt rääkivaid lapsi oleks rohkem. Ka eesti keele murrakud on kaunid kuulata. Saarlastel, setudel ja kihnlastel on oma murrakud ja just see teebki meid eriliseks.

Olen meie kultuuri üle väga uhke. Meil on kama, suitsupääsukesed, paekivi, verivorst. Meil on oma hümn, mis sellest, et välismaalase kirjutatud viisiga. Meil on Tammsaare, Koidula ja paljude teiste kirjutatud teoseid, mis meie riiki paremaks muudavad.

Milline on ikkagi minu Eesti? Millisena näen Eestit? Üks kirjand on selle kirjeldamiseks liiga vähe. Minu Eesti on sõbralik ja hea koht kasvamiseks, elamiseks, olemiseks. Meil ei pruugi olla troopilist kliimat ega palme, kuid meil on neli imeilusat aastaaega: kevad, suvi, sügis, talv. Palmide asemel on meil kased, kuused ja männid.

Eesti inimesed on sõbralikud ja hoolivad. Kui nad seda isegi välja ei näita, on neil süda siiski soojalt rinnus tuksumas. Mul on uhke elada Eestis. Mul on uhke öelda kõigile, et olen eestlane.

Maret Palusalu, Tõstamaa keskkool

Imeliselt kahanev Eesti
Hiljuti loetud Doris Kareva esseest “Väike Eesti“ jäi kõlama mõte, et probleem pole mitte Eesti väiksuses, vaid selle rahva väikluses. Ometi näib maalapp, mille päästmise nimel vähem kui kakskümmend aastat tagasi ühte koonduti, otse meie jalge all kahanevat ja igaüks, kellel vähegi mõistust või jaksu, leiab kiirelt mõne suuna, kuhu põgeneda.

Kas on tegemist kaua keldris hoitud inimeste hullumisega esimest päikesekiirt märgates või on nn ajude väljavool lihtsalt paratamatu demograafiline protsess, mis igas ühiskonnas ja igal ajal kordub?

Probleem, millega varsti silmitsi seisame, on see, et miljonitega kinni makstud iive küll tõuseb, kuid seda peamiselt kümnelapseliste perede arvelt, kes elavad ühes toas ja kelle vanemad pole rasestumisvastastest vahenditest kuulnudki või ei suuda neid endale lubada, sest nii ema kui isa teenivad raha vaid juhutöödega.

Siis lõpetab viimaks ometi positiivseid arve näinud riik peagi juubeldamise, kui selgub, et nende perede järeltulijate toitmine, koolitamine ja nendest korralike kodanike vormimine jääb just nimelt tema hooleks. Tänutäheks aga pühivad andekamad neist lastest esimesel võimalusel isamaa tolmu jalgadelt, sest vähemalt 18 aastat telliskivina seina sees elanuna tundub maailmas kõvasti rohkem õhku hingata olevat kui Eestis.

Loomulikult ei taha ma siinkohal teha mingisuguseid üldistusi suurearvuliste perede kohta, küll aga rõhutan seda, et need, kes lahkuvad, on enamasti just nimelt targemad, tugevamad või miks ka mitte ilusamad kui need, kes maha jäävad. Võib muidugi tuua põhjuse selles, et need, kellel pole piisavalt suurt enesekindlust välismaal hakkama saada, ei hakka sinna ronimagi, teisalt on jällegi tegemist omamoodi olelusvõitlusega, kus võidavad need, kes kilomeetrites kõige kaugemale jõuavad.

Ei oleks õiglane süüdistada noori inimesi selles, et nad tahavad paremat elu, kui siin selleks võimalusi on. Kummaline on aga see, kui kergekäeliselt minnakse lihtsama vastupanu teed ja asutakse välismaal kasutama kellegi teise üles seatud eeliseid, selle asemel et jääda kohale ja need ise luua. USA ja Lääne-Euroopa mõjuvad justkui lepatriinuna, kelle eredavärvilist hoiatusvärvust noored väikeste laste kombel valesti tõlgendavad ning lähevad neid püüdma, muutudes ühetaolisteks pisikesteks lehetäideks teiste seas, kelle lepatriinud lihtsalt alla neelavad.

Niiviisi jääbki meie oma tillukesel, kiirelt kahaneval isamaal, kus kõigil pidevalt kitsas on, ruumi ainult õhule, metsale, saartele ja traditsioonidele, mis hukkuvad hoidjateta, sest kultuuril ilma inimesteta ei ole ju tähtust. Eestimaast jääb järele suur hulk tühja maad, kus kõigil oleks ruumi laialt, kuid kuhu vaid vähesed millegipärast hiljem naasta tahavad.

Praegu toimuv meenutab stseeni Lewis Carrolli raamatust “Alice imedemaal“, kus osa inimestest on oma andekusest niivõrd haaratud, et ei suuda „ei“ öelda koogikesele, millel on silt „söö mind“ ning mille tagajärjel nad kohutava kiirusega paisuvad ning maja, mis alles täiesti normaalmõõdus oli, muutub järsku talumatult, ahistavalt ja eluohtlikult kitsaks. Samas siblivad ringi need, kes on maitsnud vedelikku pudelist „joo mind“ ning seetõttu nii tillukeseks kahanenud, et elu neist üle trambib.

Kõige selle kaose keskel on õnneks säilinud üsna suur hulk inimesi, kes ei pea anduma ei ühele ega teisele kiusatusele ning kellele seetõttu kodumaa on paraja suurusega. Nemad oskavad ja tahavad meie riiki elus hoida ning tänu neile pole suudetud Eestit maailmakaardilt minema “kahandada”.

Kristiina Kõrvas, Pärnu ühisgümnaasium

Perekond ja suhted
Mõne jaoks on perekond loomulik. Siiski ei tohiks minu meelest nii mõelda.
Rõõmustan iga päev, et mul on pere, kes mind armastab ja on mulle alati toeks, kui seda vajan. Et kõigil ei ole oma peret, peaksime veel rohkem väärtustama seda, et meil see on.

Mul on väga kahju nendest lastest, kellel pole vanemaid. Olen seda mingil määral omal nahal tundnud. Kui isa on pidevalt kodust ära, ei ole mul väga palju aega temaga veetmiseks. Olen tundnud temast väga oma elus puudust. Ka nüüd, kui olen juba vanem, tunnen ikka samamoodi. Isa on kaugel tööl käinud ligi 15 aastat.

Õnneks on tal mõnikord ikka rohkem aega, et kodus olla. Kui ta koju tuleb, on ta raskest tööst väsinud või peab kodus muid töid tegema. Näen niigi oma isa vähe ega kujutaks elu temata ettegi. See oleks kohutav! Ma ei tea, mida teeksin, kui tuleksin koolist ja mind ootaks ees tühi maja. Kui emagi on tööl, pean pidevalt seda tühja tunnet tundma. Ma ei saa kellelegi rääkida, kuidas mul koolis läinud on. Ei kujuta ette, mida siis vanemateta lapsed tunnevad.

Väga raske on lastel, kelle vanemad on lahutanud. Nii sunnitakse lapsi valima ema ja isa vahel, kuigi laps vajab mõlemat. Väga kurnav oleks lapsel käia ühe vanema juurest teise juurde.

Kui laps on ühe valinud, ei suuda vanem kahe rolli mängida. Aga kui mõlemad vanemad tahavad last või laps on liiga noor, peab kõigega tegelema kohtu kaudu, mis oleks väga ebameeldiv. Minul on selles suhtes vedanud. Elame õnnelikult neljakesi koos. Siiski on meie pereski olnud väga suuri probleemi ja olen kartnud, et mu vanemad võivad lahku minna, kuid oleme oma peres suutnud kõik probleemid lahendada. Selle üle on mul siiralt hea meel.

Mul on sõpru, kellel on kodus vanematega probleeme, ja isegi see muudab mind kurvaks. Olen muidugi loomult väga tundlik ja emotsionaalne inimene, aga ma ei leia, et see on halb omadus.

Kõigi perekonnad on väga erinevad. Osas peredes on vanemad väga karmid ja lapsed peavad tegema palju tööd. Samal ajal on selliseid perekondi, kus lapsed ei aita vanemaid ka kõige lihtsamates kodutöödes.

Näiteks minu sõbranna sõber oli selline, kes tahtis alati tehtud töö eest raha saada. Nimelt ei läinud ta vanaemale  isegi jõulukuuske tooma, kui vanaema talle 50 krooni ei andnud.

Seega pole kellelgi täiuslikku perekonda. Ka kõige paremas perekonnas tuleb ette probleeme ja arusaamatusi. On hea, kui pere alati kokku hoiab. Ka rasketel aegadel, sest koos on raskustest lihtsam üle saada.

Soovin, et Eesti perekonnad oleksid teistsugused. Näiteks minu meelest peaks oma pereliikmetele vähemalt korra päevas ütlema, et armastad neid. Minu jaoks oleks selline asi loomulik ja vastuvõetav. Ma ei karda oma tundeid välja näidata.

Väga hea näite saan tuua sellest, kui käisin Kreetal. Olime ühes hotellis, mida pidas üks pere. Kui õhtul baaris istusime, tulid sellele perele külalised. Kõik olid nii rõõmsad üksteist nähes. Nagu neil kombeks, kallistasid nad üksteist ja andsid põsemusi. Seda vaadates tundsin, et selline käitumine teeb mul südame soojaks. Hiljem  mõtlesin, miks ei võiks Eestis sellised perekonnad olla. Inimesed oleksid palju rõõmsamad ega oleks kogu aeg stressis.

Mulle meeldib, kui olen vanaema juures ja hakkan lahkuma, et ta kallistab mind ja annabb mu põsele musi. Tänu sellele teangi, kui väga ta minust hoolib. Kõik inimesed võiksid nii teha. Miks eestlased kardavad oma tundeid välja näidata?

Peaksime olema üksteisegaavameelsed. Kui kedagi meie lähedastest pole enam meie juures, on hoolivust liiga hilja välja näidata. Kui ma ei ütleks oma lähedasele, et temast hoolin, ja kaotan ta, hakkan seda väga kahetsema. Nii et hoolige oma perest ja öelge, et armastate neid, see teeb rõõmsaks ja südame soojaks.

Liis Leerima, Tõstamaa keskkool