Suurekase pere valmistub Vaskräämas kartulipanekuks

Juuripidi on kodukohas tagasi Suurekase talu peremees Rein Jantson, kes kaasa Kaariniga kartuli- ja viljakasvatust arendab ja maaelust lugu peab. Pesamuna Karola käib lähimas, Seljametsa lasteaias ja armastab kiikuda suure venna ehitatud kiigel. Mullust head söögikartulit jätkub veel müügiks, kuni põllult värsket võtta annab. Foto: Ants Liigus

Pärnust pooletunnise autosõidu kaugusel Vaskrääma külas on elanike keskmine vanus 36 aastat, seal ei ole ühtegi korterelamut ega võõrast tööjõudu tarvitavat ettevõtjat ja ainus suurmajandiaegne ehitis on Sindi sovhoosi noorkarjafarm.

Paikuse vallamajas mainib kantselei juhataja Liilia Varik, et Vaskrääma on põliste taludega küla, kus on 32 majapidamist ja kaks tugevat tootmistalu: loomi kasvatav Tolli ja kartulit ning teravilja kasvatav Suurekase.

Veel veerandsada aastat tagasi pensionäride külana tuntud, moodustavad nemad nüüd 88 elanikust vaid 12 protsenti, niisama palju on seal koolieelikuid ja viiendik kooliealisi, kes õpivad Paikuse põhikoolis ja Seljametsa lasteaias-algkoolis. Üks mudilasi on Suurekase talu pesamuna, neljane Karola.

Põld küntud

Karola isa Rein Jantson künnab keskpäeval põldu ja jätab traktori kodupoolses põlluservas seisma. Tuleval nädalal hakkab pere panema varast kartulit, lehekuu teises pooles saavad mulda hea toidukartuli “Printsess” mugulad ja vahepeale jääb kaerakülv. Söödaviljaks lambakasvatajatele. Haritavat maad on ligi 30 hektarit.

“”Printsessi” juurde jäime sellepärast, et selle järele on nõudlus, see on ilus korralik kartul, ei kee lõhki, sööklad tahavad seda,” seletab Suurekase peremees, kes kaasa Kaariniga on kartuli- ja viljakasvatustalu põhitööjõud.

Tänu sellele, et väljastpoolt peret abikäsi ei kasutata, majandab Suurekase ennast ots otsaga kokku vedades ära, kuigi aastad pole vennad ja saak oleneb kevadest, suvest, sügisest.

“Siin on liivamullad, kuivaga tekib põuaoht,” märgib Rein, kes hariduselt on autoremondilukksepp ja käis talupidamist paar aastat õppimas Soomes.

Kui Rein 1990ndatel vanematekoju naasis, pidas ta ema veel Vaskräämas külapoodi, aga sellega ei vedanud kuigi kaua välja, sest enamik vaskräämalasi käis linna tööle, ostis sealt leivad-saiad kaasa ja sõitis kodukoha kauplusest mööda.

Tubli tunnustus

“Pidasime nelja–viit lehma ka, aga see oli natukene kole raske,” kostab mees, kes oma kätega on elamuks ümber ehitanud kunagise tüüptalumaja, mille ühes otsas oli pere ja teises laut.

Suurekase nime sai koht väravas kasvava kase järgi, mille kohta Reinu isa oli rääkinud, et kui seda maja ehitati, veeretatud palke üle selle vitsa. Ju ta kuulis neid jutte omakorda oma vanematelt.

Perenaine Kaarin on õppinud õmbleja. Seegi oskus kulub peres marjaks ära, kuid kevadel toimetab ta kasvumajas, kus kasvavad pere tarbeks kurgid-tomatid, ja lilleaias, mis maakodule ilmet annab.

Verandaaknalt paistab Paikuse valla 2009. aasta kauneima kodu konkursi suur rohelisepõhjaline kleebis ja toaseinalt vaatab vastu raamitud värvifoto, millel pererahvas on sätitud valgeõielise kartulipõllu taustale. Kõrval ripub tunnustuskiri, mis 2010. aastal Eesti parima talu konkursil on antud Suurekasele kui tublile kartulikasvatajale.

Pererahva jutu järgi elavad nad aasta–paar korraga, hoiavad talul hinge sees nii, et vajadusel saaks päevapealt lõpetada. Mingeid kohustusi panga või põllumajanduse registrite ja informatsiooni ameti ees neil ei ole. Majandustegevuse põhimõte on lihtne: mis talust tuleb, see sinna ka läheb.

Oma kätega on Rein ehitanud kartulihoidla. Neli aastat läks, aga valmis sai. Seal on mahukas ruum, kus söögi- ja seemnekartul konteinerites Eesti mis tahes talve hirmuta üle elab.

“Viljaga vahetame kartulimaad kogu aeg, siis ei ole umbrohtu väga,” seletab peremees ja ütleb, et tänavune kevad tükib hiline olema, maa on nii kaua märg.

Paikuse–Surju tee äärne põld lisab hajuskülale ilmekust nagu ilusaks kõpitsetud hoonekobaradki.

Rendimaid harib põhiliselt naabervalla Surju suurim tööandja OÜ Surju PM, mis kasvatab kõrgetoodangulist piimakarja. Surju vallaga on Vaskräämal oma seos, sest 1976. aastal, kui korrastati kunagise Paikuse külanõukogu piire, jäi pool sellest külast Paikusele ja pool Surjule. Küla ajalooline nimi säilis Paikuse vallas, üle Surju piiri jätkub see Metsaääre külana. Kaugemasse aega tagasi vaadates selgub, et 19. sajandi lõpus ehitati Waldhof ehk Metsamõis ehk Vaskrääma mõis Surju paruni maadele.

Vaskrääma küla

* Paikuse valla viie küla hulgas üks väiksemaid, 88 elanikku. Keskmine vanus 36 aastat.

* Asub Lähkma ja Vaskjõe orus, hajusküla, 4,5 kilomeetrit pikk ja poolteist lai.

* Kaugus Pärnust 20 kilomeetrit.

* 32 majapidamist, neist kaks tootmistalud: Suurekase tegeleb kartuli- ja teravilja, Tolli loomadega.

* 1780 esmamainiti Poola sõjaväekaartidel.

* Küla tekkis 19. sajandil, kui Surju mõisa maadele ehitati Waldhof ehk Metsamõis.

* 1896 avati kitsarööpmeline raudtee ja jaamahoone, 1920 valmis Vaskrääma uus jaamahoone.

* 1949 moodustati Vaskrääma kolhoos.

* 1963 jõudis elekter külla.

* 1970 avati helilooja Mihkel Lüdigi sünnikohas mälestuskivi Pärnu Mihkel Lüdigi nimelise meeskoori algatusel.

* 1995 suleti kauplus ja raamatukogu.

* 1996 suri küla viimane hobune Naksi.

* 1998 toimus esimene külapäev ja avati mälestuskivi sõdades hukkunud 14 külaelaniku nimega.

* 1998 suleti Vaskräämat läbiv raudteeliin.

* 1998 kinkis Paikuse vald riigilipu ja esimest korda tõmmati masti küla oma lipp.

* 2000 külarahvas valis külavanemaks Arvo Lorentsi.

* Vaatamisväärsused on helilooja Mihkel Lüdigi sünnikoht, raudteejaama hoone, Vaskrääma kuppelraba (Euroopa üks ainulaadsemaid), Vaskrääma mõisa park, Vaskjõgi.

Andmed: Pärnu Postimees, Paikuse vallavalitsus