Külavanem Arvo Lorentsi ajal valmis kiigeplats

“Ma ei taha nelja seina vahel olla, väljas on nii palju tegemist,” räägib Loometsa talu peremees Arvo Lorents, kes kannab 2000. aastast Vaskrääma külavanema paguneid.

FOTO: Ants Liigus

Loometsa talu õues ruttab terekätt andma majaperemees Arvo Lorents, kelle 2000. aastal kohalikud külavanemaks valisid, ja sestpeale kannab mees omale pandud paguneid, kuigi aeg on jahutanud õhinapõhist tegutsemist.

Kiigeplats ootab korrastamist, kuigi külarahvas tegi seal mai alguses talgud ja võttis võsa.

FOTO: Ants Liigus

Selle üks märke on külaplats suure kiigega, mis silmanähtavalt vajab uuesti ehitamist. Suurte postide vahele pandi kiik üles Vaskrääma teiseks külapäevaks. Puumaterjali andis Loometsa talu peremees, rauamaterjal varuti, kuidas osati, vald toetas ettevõtmist 100 krooniga, mis siis oli Eestis veel kõva raha.

 Samal aastal sai Vaskrääma oma lipu, kanga valgel põhjal on kujutatud rohelist tamme tõrudega, mis tähistavad küla suitsusid. Üks neist on Lorentsi vanemate talukoht, saadud asunduskohana Pärnust paarikümne kilomeetri kaugusele metsa veerde.

“Tamme oli selle koha esimene nimi, aga kui registrisse kandmine tuli, ei tohtinud külas kahte ühe nimega talu olla. Nii see Loometsa saigi, esimene pool perekonnanimest, teine sellest, et metsa veeres,” räägib Lorents veel kevadveest kuivamata õues.

Nõukogude ajal teenis Loometsa perepoeg leiba Pärnus kolhoosidevahelises ehituskontoris, oskab oma kätega ehitada vanade asemele uusi hooneid ja kõpitseda neid, mis ajahambast puremata. “Mulle meeldib teha oma kätega,” mainib ta ja vaatab kõrvalhoone katuse poole, mille panek tal jutupausi ajaks pooleli jäi. Õnneks peab taevaski vihmapausi.

Majatagusel põllul veab traktor mootori möirates atra läbi põllumaa, mis tükati veel plink. Jürikuu on pikalt vindunud, seepärast ongi künniaeg maategijal kannul.

“Poeg künnab põldu, maad ei saa raisku lasta, külvame sinna odra küla loomadele, endal meil vilja vaja ei ole,” nendib isa poeg Algo tööpõllu kohta.

Enda kohta ütleb mees, et ei taha nelja seina vahel olla, seepärast sõidabki linnakorterist igal võimalusel vanematekoju ja sealt linna tööle, sest mis see Vaskrääma–Pärnu vahe siis ära ei ole, “väike suts”.

“Ei pea olema külavanem, et kord aastas külapäeva korraldada,” kostab Arvo Lorents. “Minu suurim unistus oli külamaja ehitamine, projektki oli valmis, aga siis tulid teised tegijad.”

Tagasi üles