Külakroonik täiendab Seljametsa muuseumi

“Minu suguseltsi juured on siin ja vanaema oli jutustaja ja meelde on jäänud tema lause “Väikesel potil on suured kõrvad”,” räägib koduloolane Elvy Ennis.

FOTO: Ants Liigus

Kasetuka talu elutoas sätib perenaine Elvy Ennis lauale paarikümne sentimeetri kõrguse kaustavirna. See on Vaskräämas sündinud, täiskasvanuea mujal elanud ja ringiga 1989. aastast isatallu naasnud koduloohuvilise naise panus küla inimeste, nende eluolu ülestähendajana.

“Käsil on mul valla pärimuskultuuri objektide nimekirja koostamine ja legendide ning eriliste juhtumite kogumine,” räägib Elvy Ennis. Ta on Eesti Rahva Muuseumi kirjasaatja, kuid kodukandis Seljametsa külas asuv muuseumgi on Ennise abiga täiendanud foto- ja sõnavaralist kogu. Talletades seda, mis paratamatult aegade hämarusse vaob koos nendega, kes veel mäletavad.

“Kõik läheb mööda. Vananevad ja kaovad teed, murduvad puud, ajahämarusse vajuvad külade ja talude nimed, lahkuvad inimesed,” märgib Ennis Paikuse kodu-uurijate seltsingu välja antud viiendas vihikus “Meie elu läbi aegade. Kahe jõe vahel”, milles põhjalikult käsitletakse Vaskjõe-äärse küla eluolu 1780. aastast, mil seda kui Waldhofi on esmamainitud Poola sõjaväekaartidel.

Paikuse vald tunnustas Elvy Ennist 1998. aastal oma kõrgeima autasu – vapimärgiga.

Tagasi üles