Jaama taastas ajaloohuviline mees

Kivist jaamahoone ehitati 1920, kui siitkaudu sõitis Pärnu–Mõisaküla–Valga rong. Elamuks kohandatud maja on eraomandis. Foto: Ants Liigus

Sirgelt läbi metsa on nagu joonlauaga tõmmatud raudteetamm, millel olnud rööpaid pidi sõitis ülemöödunud sajandi lõpust Pärnu–Mõisaküla–Valga rong, peatudes Vaskräämas. Esimese puust jaamahoone asemele ehitati 1920. aastal tugev kivist hoone, mis kui roheline pärl troostitut ümbrust ilmestab. Külakroonika kinnitab, et raudteeliin suleti 1998. aastal ja hoones panid oma edutu äri püsti autologarite valmistajad, kes rajatisest kuigivõrd ei hoolinud.

Nüüd räägib valla- ja külarahvas ülivõrdes hästi pealinlasest, laste ja noorte erakooli Loovus juhist Toomas Pikhofist, kes Jaan Krossi romaanis “Doktor Martensi ärasõit” ühe lausega mainitud Vaskrääma jaamahoone lagunemast päästis.

Pikhof ei eita, et hoone oli 2006. aastal, kui ta selle omanikuks sai, väga hooletus seisus. Endine omanik oli hävitanud palju väärtuslikku, sealhulgas möödanikuhõngulisi esemeid, kuid säilinud on muinasjutuline ehitis ise.

“Olen püüdnud jaama renoveerida võimalikult hoone ajaloolist väärtust säästvalt ja taastavalt, midagi lõhkumata,” mainib Pikhof. “Jaamaülema kabinet kahjuks minu ajani säilinud polnud. Puitseinad olid lammutatud, kütteks põletatud suur osa seina- ja põrandalaudadest, kuid säilinud on jaama ootesaal ja selle päevinäinud pruuni-valgemustriline kiviplaatidest põrand.”

Asjatundlik ja ajaloohuviline omanik on küla ühes vaatamisväärsuses, nagu raudteejaamahoone omaaegsete kõrvalehitistega seda on, renoveerinud ootesaalis valgetest glasuurplaatidest ruumikõrguse ahju.

“Küla vanimad elanikud on pidanud seda ruumi ja just põrandat hoone olulisimaks osaks, oli ju see ootesaal paljude kaunite kohtumiste ja salajaste igatsuste, pikkade ootuste paik,” teab Pikhof kohalike juttudest.

Ooteruumis on peetud tantsupidusid kammipilli saatel, saadetud teele kalleid inimesi ja ülestähenduste järgi oli raudteejaam küla süda, elu tuiksoon.

“Väärtustan ja huvitun ajaloolise hõnguga ehituskunstist ja miljööst ning kunstist üldse,” räägib Pikhof paar sõna endast. “Midagi muud, inimsuhetel põhinevat mind selle kohaga varem ei sidunud, nüüd aga on lood teised ja Vaskrääma jaam on tõeliselt väärikas ehitis keset inimtühjust ja metsa, see on nagu tõestus vastuolulisuse võimalikkusest kõige kõrgemates vormides.”