Maal asuvate õppeasutuste puhul on õpilaskodude traditsioon ammune, sest teisiti mõni noor või laps koolis käia ei saakski, samal ajal leidub maakoole, kus õpilaste vähesuse tõttu majutatakse ja õpetatakse jännis linnalapsi.
Maal on õpilaskodud asendamatud
Pärnumaa kutsehariduskeskuse Voltveti koolituskeskuses õpib 76 noort, neist enamik elab õppeperioodil õpilaskodus.
Varem asus õpilaskodu teises majas, 2008. aastal aga kolisid noored elama õppehoone vast renoveeritud tiiba, kus kohti 100 inimesele.
Koolituskeskuse juhataja Piret Koorepi jutu järgi on tavaliselt õpilaskodus hõivatud 50–60 kohta, millest valdava osa täidavad metsandust õppivad noored. Vahel ööbivad siin töökohapõhise õppesuuna aiandusõpilased, sesoonõppel raietöölised ja projektõppegrupid.
Õpilaskodu on vajadusel avatud nädalavahetustelgi, kuid tavaliselt sõidavad noored nädalalõpuks koju. Õpilaskodu juhataja, kasvataja ja öökorrapidaja jälgivad üksteist välja vahetades majas toimuvat ööpäev läbi.
Köök mängib tähtsat rolli
Keset koolipäeva on õpilaskodu tühi, noored on loengutes. Kahe–kolmekohalised toad on lihtsad ja puhtad, askeetlikult puhas näeb välja köögi- ja söögiruumgi.
Õpilaskodu juhataja Ulle Viirmaa kinnitusel kasutavad noored kööki ja pliite väga tihedalt: parimas kasvueas noored oskavad heast toidust lugu pidada. Kuigi koolis saab lõuna ajal süüa, tuleb vähemalt kahe toidukorra eest ise hoolitseda, eriti nädala lõpu poole, kui emade kaasa pandud pirukad-vorstid otsa lõppenud.
“Hommikul keedetakse putru ja mune, pikema koolipäeva jooksul tullakse vahetunnis süüa tegema, peale selle õhtusöök ja spordipoisid söövad veel enne trennigi,” valgustab Viirmaa noorte söömisharjumusi.
Poiste hulgas leiduvat lausa tasemel harrastuskokki ja tihti tulevad köögist suurepärased praelõhnad.
Kuigi õpilaskodus töötab koristaja, tuleb noortel oma toad korras hoida ja köögis tegutsemise tagajärjed likvideerida. Viirmaa on kuulnud, et mõnigi poisslaps on õpilaskodus elades usinalt koristama õppinud.
“Ühikarottide” müütidest
Igal sügisel arutatakse uute elanikega läbi õpilaskodus kehtivad reeglid. “Ühikarottide” seriaalist tuttavaid pöörasusi seinakapis veinikääritamisest seinakontakti urineerimiseni siin ei toimu. Alkohol ja suitsetamine kooli territooriumil on keelatud ja elu üsna rahulik.
“Räägin neile, et kõik olete suured mehed, ise teate, mida teete ja kus teete, aga see koht siin on õppimiseks,” räägib Viirmaa. Enamasti rääkimisest piisab.
Linnas asuva kutsehariduskeskuse maal asuv osakond ei saaks õpilaskoduta kuidagi hakkama. “Siin elamine toetab õppetööd ja teeb koolijõudmise oluliselt mugavamaks,” arvab juhataja Koorep. Nii näiteks pole poistel tarvis isegi äratust telefoni salvestada, sest korrapidaja koputab hommikul jõuliselt igale uksele.
Kuigi sportlikumad noored teevad metsajooksu, mängivad võrkpalli või käivad jõusaalis, kurdetakse rahulikus maakohas siiski vahel igavuse üle. Noorte põhiline meelelahutusvahend on arvuti. “Raamatud seisavad puhketoas riiulis. Sügisel pidid “Tõde ja õigust” lugema, nädal aega käisid kurtmas, et nad ei suuda seda, hakka või ise neile ette lugema,” muigab õpilaskodu juhataja.
Tulevikus terendav koolivõrgu korrastamise reform sunnib noori väga varakult mõtlema, kas valida kesk- või kutsehariduse tee, kas kodunt kaugel elades üürida tuba või minna õppima õpilaskoduga kooli.
“Enamikul maagümnaasiumidel on õpilaskodu, sest kohapeal elada on pidevast edasi-tagasi sõitmisest mugavam,” peab Koorep ühiselamuid oluliseks.
Koorepil on näide võtta oma perest: üks tema lastest valis kodulähedase kooli maakonnakeskuses õppimise asemel. “Linnakoolis õppides sõltunuks elu ja trenniskäimine bussiaegadest, pidevalt oleks pidanud mitu tundi kojusõiduks bussi ootama või lausa korteri üürima,” meenutab ta.
Ääremaa õpilastele
Vändra gümnaasiumi õpilaskodu asub gümnaasiumihoone ühes tiivas kolmandal korrusel.
Õpilaskodu kasvataja on varem 30 aastat tööõpetusõpetajana töötanud Riina Kuusk. Talle maksab palka alevivalitsus.
“Ei kujuta ettegi, kui maal poleks õpilaskodu,” lausub Kuusk. Õpilaskodus elab praegu 31 last ja võimalus oleks seda laiendada.
Ühiselamus on riiklikult finantseeritavad tosin kohta, ülejäänud õpilaste elamise maksab kinni kohalik omavalitsus. Internaadis elamine tähendab ka õhtust ja hommikust toitlustamist.
Toad on kahekohalised, neid on kokku 16, peale selle ühisruumid. Viimati tehti õpilaskodus remonti 2003. aastal. Kõige kaugem elanik õpilaskodus on Viljandimaalt Tääksist.
Tavapäraselt õpib Vändra gümnaasiumis ka Rapla maakonna Eidapere aleviku lapsi: tegu on ajalooliselt ühe kihelkonnaga. Kehv on see, et Eidapere ja Vändra vahel pole bussiühendust. Vändra alevi toimetulekuprobleemidega lapsi elab õpilaskodus alevivalitsuse toetusel.
Nõutakse allumist
Kuusk kõneleb, et õpilaste arengut on õpilaskodus tore jälgida. Esmalt tullakse kodudest: kõik riided on laiali ja asjad kadunud. Ühiselu mõjub korraarmastusele aga hästi ja peagi tekib peretunne. Lärm on vahel muidugi päris suur. “Siin peavad olema terasest närvid,” seletab Kuusk.
On kaks õppimise tuba, ühes neist juuakse õhtuti teedki, sest tubades süüa ei lubata. Ühiskasutuses on kaks telerit, mikrolaineahi, külmkapp, õmblusmasin, triikimislauad, tolmuimejad. Seebikate pärast on kõik lapsed nõus kiiresti koolitükid ära tegema. Ja igaüks koristab oma toa ise.
Õpilaskodus saab arvutit kasutada, seal on viis arvutit, ent näiteks teisipäev on arvutivaba ja lapsed lähevad endale siis raamatukogust lugemist tooma. Samuti on igas toas internet, sest osal on isiklik sülearvuti.
Enne magamaminekut annavad lapsed oma mobiiltelefonid hoiule, et nad ei mängiks nendega poole ööni. Ilmselt kehtestatakse kohalikele õpilaskodu lastele üldse mobiiltelefoni keeld, sest neid kasutatakse liiast ja vanemad on hädas kuludega. “Meil ei ole raskesti kasvatatavate laste kool. Kes kodukorrale ei allu, sel tuleb lahkuda, sest laste eest vastutab kool,” nendib Kuusk. Allumatus tähendab, kui laps või noor ei tunne kella ja kipub hulkuma. Alevi peal käimise kohta on sisse seatud vihik, kuhu õpilased oma mineku-tuleku ajad kirjutavad.
Tõstamaa keskkooli õpilaskodu asub vanast tallist 2001. aastal ehitatud ajaloolises hoones, mille üks tiibadest on tütarlaste, teine poiste päralt. Puhkeruumis on teler ja pesuruumis pesumasin, mis laste rõivaid peseb.
Õpilaskodus on tööl kaks kasvatajat, üks päeval, teine öösel. Lapsi on 20 ja vanuses seitse kuni 17 ning ükski neist pole Tõstamaa laps. Kool pakub õpilaskodu teenust Pärnu linnale, mis saadab maakooli õppima raskustes perede lapsi. Nii õpivad siin näiteks kahe viielapselise pere liikmed, üks õpilane on Läänemaalt.
Koos kasvatajaga tehakse kõik koolitööd ja pidevalt on kasvataja Tiiu Saare ümber kobar lapsi, kes ripuvad kasvataja küljes nagu väiksed puugid. Saar tunnistab, et vahel on see päris väsitav.
Kõrvalhoones asuvas sööklas süüakse neli korda päevas, toit on maitsev ja seda on külluses. Algklassilastel algab öörahu kell 21, vanematel kell 22. “Maakool mõjub lastele hästi,” lisab Saar.
Toast raamatukokku
Saarde vallakeskuses Kilingi-Nõmme linnas peidab rõõmsavärviline kolmekorruseline õpilaskodu ennast Sambla tänavas tagasihoidlikult männimetsa serva. Hoone kahel ülemisel korrusel on toad 57 voodikohaga, allkorrusel linna raamatukogu, avalik internetipunkt ja Wifi leviala. Paarisajameetrisesse ringi jäävad koolimaja, spordihoone, staadion, toidu- ja teised poed.
“Jah, meil on siin kõik käe-jala juures ja kui raamatukogu poleks samas majas, vaevalt siis lapsed nii palju seal käiksid,” ütleb Kilingi-Nõmme gümnaasiumi õpilaskodu juhataja Age Link, kes suve lõpul võib tähistada tööjuubelit, 20 aastat samas ametis.
Nõukogudeaegsest internaadihoonest euroopalikuks ümber remonditud hoones valitseb esmamulje järgi kord nagu Viiburi sõjakoolis. Sildid teatavad, et võõrastel on ülesminek keelatud ja et puhketuppa ei siseneta söögi ja joogiga. “Toad peavad lapsed ise korras hoidma, kööki koristatakse tubade kaupa, koridorid hoiab korras koristaja,” räägib Link. “Lemmikloomi me siia tuua ei luba, aga toalilli võib tuua ja oma teleri ja sülearvuti ka.”
Kilingi-Nõmme gümnaasiumi eripära on see, et kõik õpilased elavad õpilaskodus Saarde valla kulul.