Viira ja Kaelase kool pakuvad varju lastele ja noortele üle terve Eesti

Viira kooli õpilaskodu toad on väikesed ja mugavad, kõik eluks vajalik käe-jala juures. Foto: Ants Liigus

Viira ja Kaelase kooli õpilaskodud pakuvad lastele ja noortele varju sotsiaalsete probleemide eest: sisse magada seal ei saa, kõik peavad hommikuti tõusma ja tundidesse minema.

Viira kooli õpilaskodu on mõnele lapsele sõna otseses mõttes teine kodu, kuna päris koju ei jõua nad vahel kuude viisi.

Soomaa serval on Viira kool asunud juba 1858. aastast peale. Praegune koolimaja sai valmis 1992. aastal, õpilaskodu asub vanas, 1939. aastal valminud ja 2004. aastal renoveeritud hoones.

Viiral õpib 32 last, kellest peaaegu kõik elavad õpilaskodus. Nädalavahetustel jääb majja viis–kuus last.

Viimastel aastatel on jäänud kohalike laste hulk väikseks ja enamik õpilasi pärineb mujalt omavalitsustest, põhiliselt Pärnust ja Pärnumaalt, aga ka Hiiu-, Saare- ja Harjumaalt, Tallinnast ja Lõuna-Eestist.

Viira kooli saadavad õpilasi sotsiaal- ja lastekaitsetöötajad, alaealiste komisjon, teised koolid ja lapsevanemad eri põhjustel. Vahel on komistuskiviks õpiraskused, käitumishäired või krooniline koolist puudumine, mõni ei saa kodus elada-õppida sotsiaalsete probleemide tõttu, mõne lapse vanemad töötavad pikka aega välismaal.

Ajakirjaniku külaskäigu ajal valitses rõõmsalt heledates värvides õpilaskodus rahulik meeleolu. Alles oli tähistatud sünnipäeva ja köögilaualt koristati nõusid. Mõni laps vaatas telekat, teised piilusid tubadest.

Igavus või laiskus?

Pärast koolipäeva saavad lapsed õpilaskodus pisut puhata, kell 16.30 algab kõigil õppimistund. Õhtuti vaadatakse telekat, suheldakse sõpradega või mängitakse niisama. Võib mängida palli, kasutada kooli jõu- ja spordisaale. Kord nädalas saab tegutseda kunsti- ja kokandusringides, mõni õpib direktori käe all pillimängu. Hakkajamad käivad matkamas, tublimatele on preemiareisid Pärnu veekeskusesse.

“Talvel on siin kõige igavam,” kurdab 9. klassi poiss Johan ühikaelu üle.

Johan käib Viira koolis sellepärast, et endisesse kooli ta üleliia tihti ei jõudnud. Õpilaskodus sisse magada ei saa, kõik peavad hommikuti tõusma ja tundidesse minema.

“Aga kas te ise viitsite midagi ette võtta?” pärib kooli direktor Kalev Saar Johanilt. Saare jutu järgi on laste aktiivsus võrdlemisi nullilähedane ja eks see kärbi õpetajategi entusiasmi midagi korraldada, sest kui laps ei taha millestki osa võtta ja kõik, mida pakutakse, on nõme, siis ega oskagi midagi selle peale kosta. Mõni ei viitsivat isegi ekskursioonil bussist välja tulla.

“Ostsime hiljuti õpilaskodusse Xboxi, mõtlesin, et nüüd on asi, mille nimel lastel on põhjust pingutada, aga nad tüdinesid sellest mõne mängukorra järel ära ja nüüd mängi või ise,“ iseloomustab Saar üht olukorda.

“Lase ainult arvutisse, siis pole kellelgi igav,” muigab kasvataja Siiri Mets ja lisab, et tegelikult need, kes tahavad, leiavad ikka tegevust. “Mängivad võrkpalli ja pinksi, vahel mängude toas on suured poisidki lauamängude ümber kõhuli maas.”

Töökasvatust oleks vaja

Kui oleks direktori teha, kaasaks ta lapsi senisest rohkem õpilaskodu igapäevatöödesse. “Põhjendamatult palju tehakse noorte eest ära: poleks vaja nende eest pesu pesta ega süüa teha,” arvab ise nooruses pikalt internaadis elanud koolijuht. “Siin saab vaid toimkonnas ise nõud masinasse panna ja nädala lõpus tolmu võtta, rohkemaks neid kohustada pole õigust.”

Töökasvatus õpetaks iseseisvust enese ja oma ümbruse eest hoolitsemisel, kuna kodust eeskuju igal lapsel selles suhtes pole. Kasvataja Mets meenutab, kuidas mõni laps on kooli tulnud musta ja näljasena, üks näiteks kartnud paaniliselt dušši ja nägi esimest korda linu-padjapüüre.

“Eks saa nemadki puhtaks pestud ja sarved maha viilitud,” räägib Mets oma kogemustest nukitsameestega. “Kui vanemad lapse vastu huvi ei tunne, ostame ise talle paari sokke ja otsime humanitaarabist midagi selga.”

Koduigatsus ja jooksikud

Pedagoogid ütlevad, et neil, kes varem koolis käia ei tahtnud, pole Viiral tihti enam ühtegi puudumist. Häda on vaid nendega, kes tänavaeluga harjunud ja kipuvad koolist ära jooksma. Minema nihverdamisel ollakse osavad nii end autode peale hääletades kui lausa jala astuma hakates.

“Seltskond on viimastel aastatel läinud raskemaks, probleemid keerulisemaks,” tunnistas direktor Saar. “Lapsed on närvilisemad, paljud käivad psühholoogi juures või võtavad psühhiaatri määratud tablette.”

Saar nendib, et kuigi lastega tuleb ette teravaid hetki, jagub õnneks häidki päevi. Koolijuhti hämmastab mõne ema-isa ükskõiksus: on vanemaid, keda ta pole kolme koolis oldud aasta jooksul silmast silma kordagi näinud. On lapsi, kes mitu kuud järjest peavad õpilaskodus veetma, sest vanematel on nii mugavam.

Noorimad Viira õpilaskodu asukad käivad 1.–3. klassis. Kas lapsed nii pikalt kodunt eemal olles ema järele igatsema ei hakka?

“Ikka hakkavad, oleks ju normaalne, et väikesele lapsele paneb ema õhtul teki peale ja loeb unejuttu,” möönab Saar. “Siin peab teisiti hakkama saama, aga me ju ei tea, kas neil on parem siin või kodus.”

Praegu tundub direktorile, et Viira kooli ja õpilaskodu on vaja, kuna sotsiaalsed probleemid ei ole meie riigis kusagile kadunud, vaid kasvavad. Kas aga tavaõppevorm neile lastele see kõige õigem on, pole kindel. Iga veerandi lõpul heliseb Saare telefon tihedamalt ja uusi õpilasi soovitakse saata kõikjalt Eestist.

Tootsid ja Voitkad

Kaelase koolil on õpilaskodu pidamisega aastatepikkune kogemus, tõdes kooli direktor Diana Tarand.

Kaelase kool asub Halinga vallas. Tegemist on riigikooliga, kuhu saadetakse lapsi kodudest kõikjalt Eestist, samuti lastekodudest. Nad saavad Kaelasel riiklike õppekavade alusel (lihtsustatud ja toimetuleku õppekavad) põhihariduse ja võivad jätkata õpinguid kutseharidussüsteemis.

Erikooli õpilased on hariduslike erivajaduste, täpsemalt intellektipuude, tunde- või käitumishäirete ning psühhoosidega lapsed-noored vanuses seitse kuni 20 eluaastat.

Kooli direktor ja majandusjuhataja Eda Tammann näitavad õpilaskodu ruume: tegemist on 2000. aastal ümber ehitatud kahekorruselise meiereihoonega, kus on 44 voodikohta, millest hõivatud on praegu 33. Majas on keskküte, eraldi tiib poistele ja tüdrukutele. Põrandatel on linoleumkate, duširuumid on pisut päevinäinud, aga see-eest on kasutada saun ja väiksem bassein. Sel suvel lähevadki uuendamisele just pesu- ja tualettruumid.

Magamistube on 16, ühes toas üleval kangasteljed. Internetti ja arvuteid õpilaskodus pole, on kaks telerit, video- ja DVD-mängija. Igas toas on männipuidust voodid-narid ja selline tuba mahutabki kaks kuni neli last. “Ühe lapse kohta peab olema kuus ruutmeetrit,” kommenteerib Tammann.

Tarandi sõnade kohaselt on ruumid väga heas korras, arvestades kodusid, kust need lapsed tulevad. “Meie lastel pole korrahoidmise harjumusi, õpetame ja kasvatame neid siin,” seletab direktor. Tootsi tempegi tehakse: talvel on tabatud kratimad katuselt lumehange liugu laskmast.

Kui osa lapsi sõidab nädalavahetuseks koju, siis tänavalapsed koju minna ei tahagi. Et korda tagada, on õpilaskodus ööpäev läbi valve ja rutiin: õpilaskodus on moodustatud kaheksaliikmelised rühmad, igal rühmal kasvataja. “Ei tasu imestada, sest vahel jõuab mõni laps esmaspäeval kooli mitu päeva söömata või sokkis,” lisab direktor.

Kõige keerulisem on koolipingis hoida teismelisi noori, näiteks on kooli nimekirjas vendade seltskond, keda naljatamisi Voitkadeks hüütakse: alatasa on nad jooksus ja kooli toomiseks käiakse poisse lausa nende kodumaanurgas püüdmas.

Kõige äärmuslikumad juhtumid selle kooli õpilastega on sellised, kus politsei toob joobes lapse kodunt internaati, sest kainestusmajja viimiseks pole ta küllalt purjus. Allumatuse probleeme on tüdrukutega rohkem kui poistega ja lastekodulapsed hoiavad omavahel rohkem kokku, sest neil on välja kujunenud peretunne.

Õpilaskodu koridorides annavad elanike käitumishäiretest märku siia-sinna kipsplaadile kleebitud paigad – südametäiega virutatud aukude paranduskohad. Kooliteed on alustanud näiteks laps, kel juba mitmeaastane suitsetajastaaž. Üle poole siinsetest lastest vajab psühhiaatrilist ravi.

Direktori sõnade järgi teavad lapsed väga hästi oma õigusi: ühikarahval peab olema soe söök, soe tuba ja koristaja. Samal ajal ei näe uus õppekava ette töökasvatust, mida varem nimetati tööpraktikaks. Õpilaste seas on aga noori, kes meelsamini teevad tööd kui istuvad tunnis. Nii on üks üheksandikest aidanud õpilaskodu remontidagi.