Elu kodunt kaugel õpetab õppurile iseseisvust

Pärnumaa kutsehariduskeskuse Pärnus õppivad noored saavad peagi uue ja moodsa ühiselamu. Foto: Urmas Luik

Teise linna õppima minek on üpris kulukas: vaja on üürida korter või tuba või läbi ajada toanurgaga sugulaste juures, sest õpilastele mõeldud ühiselamuid Pärnus napib.

Viljandi tüdruk Rahel Mihkelson lausub, et Pärnusse tuleku mõte tuli umbes pool aastat enne põhikooli lõpetamist. “Ei oskagi öelda, miks valisin just Pärnu, kuna Pärnuga puudus mul enne igasugune seos. Tegelikult ma lihtsalt tundsin, et Viljandi on mulle liiga väike koht ja tahaksin mujale õppima tulla,” seletab ta. Paljud, kellega neidis põhikooli lõpetas, valisid Tallinna ja Tartu, kuid need linnad talle ei sobinud.

300–400 eurot kuus

Rahel tegi kahte Pärnu kooli katsed, et näha enda taset ja vaadata, kas saab sisse. Ta oli üsna kindel, et jääb siiski Viljandisse. Emaga aru pidades otsustati, et Pärnu on Viljandist parem valik, sest siin on rohkem võimalusi. “Valisin Hansagümnaasiumi, kuna see kool jättis mulle kõige parema mulje, ning õnneks võin öelda, et ma ei kahetse absoluutselt Pärnusse tulekut,” kinnitab ta.

Üürikorterit asuti otsima maakleri abil. Pärnusse tuldi küll vaatama kokkulepitud korterit, aga et seda ei saanud miskipärast kohe külastada ja maakler ei tahtnud kliente tühjade kätega jätta, mindi vaatama teist korterit, mis oli isegi parem. “Võib öelda, et mul vedas,” lausub Rahel.

Korter, kus neiu elab, on üsna tavaline: kaks tuba, koridor, WC ja köök. Õnneks olid toad möbleeritud ja kõik vajalik olemas, välja arvatud televiisor. “Korter vastab täiesti minu nõuetele, vajalikud teenused on käe-jala juures, meri on viieminutilise jalutuskäigu kaugusel ja kesklinngi pole kaugel,” räägib ta. Kuu korteriüür on 130 eurot, millele lisanduvad kommunaalmaksud. Korteri pluss on see, et talvel on küttearved üsna madalad, talveperioodil kulub eluasemele umbes 200 eurot.

Kuigi Rahel on Pärnus elanud umbes poolteist aastat, ei ole ta kokku arvutanud, palju tal kuus raha läheb. “Aga kuna ma olen üsna suur kulutaja ja raha kulub mul täpselt nii palju, kui mul seda on, võiks summaks arvestada umbes 200–250 eurot,” leiab piiga. Tegelikult saaks ta väga hästi vähemaga hakkama, kui paremini majandada. Rahel lisab, et palju võib kuluda bussipiletitele. “Õnneks on kool kodu ligidal ja ma lähen jalgsi. Kui ma aga tahaksin sõita iga nädalavahetus Viljandisse, kuluks selle peale kuus juba 50 eurot, mis on üsna märkimisväärne summa,” ütleb gümnasist. Raha ei lähe ainult üüri ja söögi peale, pidevalt on vaja kooliasju ja rõivaid, samuti kulub palju raha sõpradega väljas käies.

Toit moodustab Raheli väljaminekutest 60 protsenti. Nii palju sellepärast, et alati ei taha/jõua pärast kooli hakata süüa tegema ja valmistoidud on kallid. “Kokkan rohkem nädalavahetustel või lühematel koolipäevadel. Kui ma teeksin iga päev ise kodus süüa, oleks see summa väiksem. Samuti aitab toiduraha vähendada poes hindade vaatamine ja võrdlemine, kuid kui midagi on ikka tõesti vaja, siis seda ei saa ju hinna pärast ostmata jätta,” pakub ta.

Raheli iseseisev elu algas juba põhikoolis, kui ta ema kauge töökoha tõttu oli Viljandis pidevalt vennaga kahekesi. Siis oli ikka Rahel see, kes enamiku ajast pesu pesi, koristas, süüa tegi, seega ei valmista kodutööd talle mingit probleemi. “Hea on see, et ma sain end edaspidiseks eluks ette valmistada. Kui muidu emad-isad peavad lapsi sundima, et need koristada aitaksid, siis mina olen sellega juba nii harjunud, et pean enda järelt kõik ära tegema,” tõdeb neiu.

Pärast kooli tööle minnes ei muutuks tema koduses elus midagi, ainult see, et ta peaks õppima arveid maksma ja paremini majandama. Ainuke miinus suure iseseisvuse puhul on see, et vahel on tunne: lapsepõlv sai liiga kiiresti otsa, lõpetab Rahel jutu.

Ühikas kõigile ei sobi

Eesti teisest otsast väikelinnast pärit Katre tuli suurde kooli 16aastasena. Pere vanima lapsena oli tüdruk iseseisev, harjunud nooremate pereliikmete eest hoolitsema. Kodunt kaugemale õppima minekut toetas Katre emagi, kes omal ajal samamoodi 16aastasena maailma avastama oli läinud.

Neiu leidis peagi uues koolis sõbrad, õppimine edenes samuti. Elukohaga aga tüdrukul algul eriti hästi ei läinud. Ühikatoad olid külmad, köögis söögitegemiseks vähe ruumi, kaaslased jätsid pidevalt kööki jäätmeid ja musti nõusid. Nii loobus Katre söögitegemisest ja toitus pärast kooli pigem saiakestest-salatitest. Pikapeale hakkas selline toit ja pidev stress tervise peale, tüdruk pidi isegi operatsioonile minema.

Praegu elab Katre oma noormehega üürikorteris. Koduigatsust tunneb neiu siis, kui teab, et sel nädalal kojusõit ees ootab. Katre elab kokkuhoidlikult: talle piisab 60 eurost kuus, heal juhul saab koolist väikese stipendiumigi. Töötada ta kooli kõrvalt ei soovi: kahte asja hästi teha oleks väga raske.

Kodunt eemal leiab nii mõnigi elluastuja, et pidutsemine on õppimisest olulisem. Katregi teab noori, kel elulained üle pea löönud ja oht kool pooleli jätta. Talle endale pidutseda enam eriti ei meeldi, pealegi võivat tema jutu järgi ööklubis kergesti “laksu kirja” saada.

Katre nooremad õed kibelevad samuti täiskasvanuks ja pesast lahkuma. “Kui oled kodus iseseisev, saad ka mujal hakkama,” arvab Katre. “Samal ajal on kodus elada palju-palju lihtsam. Mina olen 18 ega saa enam paljusid hüvesid tasuta, kõige eest tuleb ise vastutada.”