Mure ühendab

Foto: Ants Liigus

Raskel ajal poetab ajakirjandus ja isiklik tutvusringkondki ohete vahele, et tuleb kokku hoida ja seda mitte niivõrd rahalises, vaid inimlikus mõttes. Mure ühendab, seda on tunda: nii mõnigi teretuttav on saanud lähedaseks sõbraks.

Inimlikkust ja mõistmist on praegu hädasti vaja nii sõprade kui tööandjate poolt. Palgakärbe, mis kohtleb kõiki võrdselt, on ju mõistetav. Ettevõtja kohustus on mitte jätta inimesi teadmatusse, vestelda ja selgitada oma otsuste tagamaid ja olen kindel, et ehkki otsus on raske, pea kõik saavad aru.

Aina enam jõuab minuni lugusid, kus mängitakse seaduse piiridel, teades, et töötajal pole võimalusi kohtusse pöördumiseks, kus tahtlikult tehakse palgasüsteem ümber selliselt, et inimene annaks lahkumisavalduse.

Näen, kuidas töötajaid nöögitakse otsitud vigadega, et kolme distsiplinaarkaristusega vallandada, sest see on omanikule odavam kui koondamine. Kuidas hirmutatakse kohtute ja muude instantsidega, kui nad ühe või teise asja kohta lähemalt pärivad, ning kuidas juhid tõstavad käed püsti ja veeretavad vastutuse kolleegidele, sest kohati käib mäng kõrgemal nende peadest.

Kaval ja vassimisele üles ehitatud malemäng ei too kasu kummalegi poolele, vaid tekitab ainult segadust ning hirmu, nii et osalised ei suuda enam selgelt mõelda, rääkimata töötegemisest.

Näen, kuidas inimesed minu kõrval on selle kõige vastu võimetud ja vajuvad kokku. See on terror, mille ohvrite üle keegi arvet ei pea. Ometi ei ootagi töötaja tihti muud kui rohkem selgitamist, rohkem tuge (endiselt ei mõtle ma rahalist, vaid moraalset tuge). Kuhu on jäänud inimlikkus ja mõistmine? Kas omaniku- või juhiseisus tähendab, et inimene olla pole võimalik? Ühes äsjanähtud filmis oli ilus kujund: kurjus on empaatiavõime puudumine. Tabav, kas pole?

Minu sügav tänutunne neile ettevõtjatele, kes hoolimata raskest ajast, suudavad jääda inimeseks!