Välismaiste pankade tegevuse ja meie arrogantsete riigijuhtide saamatuse tõttu on Eesti riik jõudnud trööstitusse majandus-sotsiaalsesse kriisi, mille põhi kaugeltki ei paista. Kuigi raske majandusseis mujal maailmas võimendab meie viletsat olukorda, oleme selle tekkimises suuresti süüdi ise.
Loomulikult ei pea ma silmas lihtkodanikke, kelle tegemistest või tegematajätmistest midagi ei sõltu, vaid Stenbocki majas ja Toompeal pesitsevat ning minu arvates täiesti süüdimatut seltskonda.
Kui enam-vähem stabiilsel ajal ei hakka toompealaste eetikanorme ignoreeriv suhtumine (ahnus, valetamine, petmine) niivõrd silma, siis kriisis selline mentaliteet paratamatult võimendub. Majandusmured toovad paraku inimesed taas poliitika juurde.
2009. aasta eelarve käimasolevate kärbete tegemisel torkab valitsevate poliitikute käitumine eriti teravalt silma. Nagu lugejad on märganud, tehakse kärpeid jälle nõrgemate arvel põhimõttel “enne sööme väikese Peetri leivakoti tühjaks, siis vaatame, mis saab suure Peetri omaga”.
Kärbitud on õpetajate, politseinike ja päästetöötajate palka, drastiliselt vähendatud pensionitõusu indeksit, vähendatud omavalitsuste tulubaasi, plaanitakse minna koolitoidu kallale.
Samal ajal ei ole mingit soovi kärpida ülikõrget sünnitoetuste lage, mida naudivad rikkasse ühiskonnaklassi kuuluvad. Jutust kaugemale pole jõutud tulumaksu suurendamisega, mis riigikassasse tooks miljoneid kroone rikkurite superkasumite maksude kasvades (10 000-lise palga saaja kaotab tulumaksu üheprotsendilisel tõstmisel vaid sadakond krooni), nii jääksid ära töötasude kärped.
Eriti küüniliselt käituvad riigikogulased, kes vaeseid solidaarsusele kutsudes ei kavatse vähendada oma hiiglaslikke töötasusid. Kui räägitakse solidaarsusest, siis kuidas seletada ligi 100 miljoni kroonist hiigelsummat, mis eraldatakse parteidele? See kõik näitab, et valitsejad mõtlevad vaid enda ja oma rahastajate huvidele, lihtrahva ja nõrgemate mured ei lähe neile korda.
Palju on küsitud, kuidas on suutnud riigikogu ja selle koostatud valitsus sedavõrd kaugeneda reaalsest elust, et enam ei suudeta ega tahetagi arvestada tavaliste inimeste huvidega. Just kriisiajal paljastub valitsejate moraalne ja eetiline pale. Ega ilmaaegu öelda, et kala mädaneb peast.
Paljude arvates on valitsejate moraalses mandumises süüdi vildak valimisseadus, mille tõttu pääsevad seadusandliku ja täitevvõimu juurde vastutustundetud ning omakasupüüdlikud inimesed.
Praegu kehtiva valimisseaduse järgi ei saa valituks rahva soovitud inimesed, kes riigikokku pääsevad umbes 4000-5000 mandaathääle kokkusaamisel, vaid esmalt parteide tagatubades heakskiidetud persoonid, kes paigutatakse valimisnimekirjade etteotsa. Kui tahame, et asjad riigi valitsemise kvaliteediga paraneksid, tuleb paratamatult valimisseadust senisest õiglasemaks muuta.
Möödunud kevadel tuli mitu Eesti Rahvusliku Liikumise liiget (Jaak Valge, Martin Helme, Henn Põlluaas) ajakirjanduse vahendusel rahva ette ettepanekutega, mismoodi teha seadusesse muudatusi, et Eestis reaalselt demokraatia toimiks.
Paraku see debatt rauges, kuna keegi (esmajoones muidugi etableeritud poliitikud) ei olnud muudatustest huvitatud. Sel lihtsal põhjusel, et veel valitses vaimustus kestvast “majandusimest” ja ühiskondlik-poliitilised probleemid ei olnud seega aktuaalsed. Praeguseks on olud meie riigis kardinaalselt muutunud ja valimisseaduse muutmine jällegi päevakorda tõusmas.
Eesti Rahvuslik Liikumine korraldab Eesti eri paigus mõttetalguid, kuidas parandada valitsemise kvaliteeti valimisseaduse muutmise kaudu. Juttu tuleb uue rahvuslik-konservatiivse erakonna moodustamisestki. Ootame kõiki mõtteerke kodanikke homme, 19. veebruaril kell 18 Pärnus Lõuna 2 asuvasse Lõuna hostelisse. Kui võimalik, soovitaks otsida enne interneti kaudu välja 22. märtsi 2008. aasta Postimehes ilmunud ajaloolase Jaak Valge kirjutis valimisseaduse muutmise võimalustest.