Ametnikest ja uuest avaliku teenistuse seadusest

Väino Linde. Foto: PP

Väga paljud meist teavad lugusid riigiametnikega suhtlemisest. Oleme kuulnud nii head kui halba. Eelkõige kostab nurinat ametnike saamatuse, klientide liigse jooksutamise ja vahel ilmse ebakompetentsuse üle. Harvem kiidetakse ametnikku, kes oma tööd hästi, kohusetundlikult ja kõrge pädevusega teeb.

Aegade jooksul on avaliku teenistuse seaduses tuvastatud probleeme ja küsitavusi. Näiteks oli seadusega kehtestatud ametnike palgaastmestiku eesmärk läbipaistev ja võrreldav palgakorraldus. Aga kuidas välja kujunes?

Tegelikkuses ei tekkinud kindlat seost ametikohal nõutava kvalifikatsiooni, töö keerukuse, vastutuse, mõju ulatuse ja palgamäära vahel. Ametnike palgakorraldus on praeguseks muutunud läbipaistmatuks ja toonud kaasa suured palgaerinevused isegi ametikohtade põhigruppide sees. Eri alustel makstavate lisatasude hulk on ikka veel väga suur. Ametnike atesteeriminegi on muutunud jäigaks ja formaalseks.

Suur probleem on põhjendamatud ja ülemäärased ametnike ametihüved, võrreldes kehtivas töölepinguseaduses toodud töötajate omadega. Jutt käib kuni üheksa kuu töötasu suurusest koondamishüvitisest, lisapuhkusepäevadest ja vastavast pensionistaažist.

Kõige selle tõttu pole imekspandav, et arutelu juba pikemat aega ette valmistatud uue avaliku teenistuse seaduse üle on riigikogus nüüdseks jõudnud lõpusirgele. Olen rahul, et justiitsministeerium eelnõu algatajana on viimase aasta jooksul olnud väga kompromissialdis ja teinud head koostööd nii riigikogu komisjonide kui fraktsioonidega, et eelnõu saaks mõistetav, tekst oleks arusaadav ega riivataks sealjuures kohalike omavalitsuste iseseisvust.

Pean ütlema, et eelnõuga ajakohastatakse Eesti avalikku teenistust eelkõige tervikuna ja sellesse süsteemi luuakse selgus. Paljuski ühtlustatakse töölepinguseaduse ja avaliku teenistuse regulatsioon. Eelnõuga reguleeritakse üldjuhul ainult ametnike teenistussuhteid. Ja väga tähtis muudatus: ametnike ringi üldises ulatuses vähendatakse ja “ametniku” mõistet kitsendatakse oluliselt.

Avaliku konkursi kohustuslikkusega kehtestatakse kõigile võrdne ligipääs ametniku ametikohale. Isiku sobivust ametipostile hinnatakse neljakuulise katseajaga, mis on kõigile kohustuslik.

Lihtsustatud on kehtivat atesteerimise süsteemi, mis asendub senisest paindlikuma arengu- ja hindamisvestluse vormiga. Kaovad ametnike automaatsed lisatasud akadeemilise kraadi omamise, võõrkeelteoskuse ja teenistusaastate eest.

Samal ajal nähakse ametnikele ette endiselt 35päevane puhkus ja see ongi üks väheseid privileege, mis peaks ametnikele alles jääma ning kompenseerima neile kehtestatud piiranguid ja kohustusi.

Senine soodsam pensionisüsteem kaotatakse. Ametniku palk hakkab koosnema vaid põhipalgast ja kuni 20 protsenti lisatasust või muutuvpalgast. Teenistusest vabastamisel on etteteatamistähtajad sõltuvalt teenistussuhte pikkusest 15 kuni 90 kalendripäeva. Koondamishüvitised hakkavad olema üksnes ühe kuu keskmise põhipalga suurused.

Üldises plaanis on väga oluline, et eelnõuga nähakse ette avaliku teenistuse eest vastutav ametkond: rahandusministeerium eesotsas ministriga.

Seaduse kehtestamisel tuleb arvestada, et põhiseaduse kohaselt ei tohi riik käituda sõnamurdlikult ega petta isikute, kaasa arvatud ametnike õiguspärast ootust. Seetõttu säilitatakse neile, kes edaspidi kaotavad oma ametniku staatuse, senine palganumber ja antakse viie aasta jooksul võimalus edasi teenida lisapensionistaaži.

Ametnikuna jätkavatele isikutele säilitatakse senine pensionistaaži arvutamise kord samuti viieks aastaks ja nendegi üldist palgasuurust ei vähendata. Küll kaob kohe seaduse jõustumisel, eeldatavasti 1. juulist 2013, ametnike pikem koondamishüvitis.

Kas, kui palju ja mis suunas kogu see avaliku teenistuse reform tavakodanikule avaliku teenuse kättesaadavust ja kvaliteeti mõjutab, näitab aeg.