Kirgiisitar leidis tööd ja õnne Türgis

Kodumaalt kaugel hoitakse kokku: (vasakult) Yildiz Assar oma vanima tütre Kana ja õe Maiaga. Foto: Merike Viilup

Kui Eestist lahkub välismaale murettekitavalt palju töömigrante, siis Nõukogude Liidu lagunemisest räsitud Kõrgõzstanist on Vikipeedia andmeil jalga lasknud lausa kolmandik majanduslikult aktiivsetest elanikest. Põhiliselt Venemaale ja Kasahstani.

Juristi diplomiga kunagine prokuratuuritöötaja, kolme tütre ema Yildiz Assar (45) otsustas pärast õmblusäri pankrotti ja mehe surma teha elus kannapöörde ja 7000 kilomeetri kauguselt Türgist uut algust otsida. „Mõtlesime küll sõbrannadega minna Koreasse, Ameerikasse või Itaaliasse, aga sinna oli viisat vaja ja kallis ka, Itaalias tulnuks jälle itaalia keelt osata,“ selgitab ta.

Yildizil läks hästi, kuna enne kodumaalt lahkumist käis ta massööri- ja kosmeetikukursustel ning Türgis tutvus juba paari kuu pärast oma tulevase abikaasa, aastaid Šveitsis töötanud ja lahutatud türklasega, kel Istanbulis oma maja aiaga, nahaäri ja korralik pension.

Veidi aega koos elanud, sõitis naine kodumaale, ajas vajalikud dokumendid korda ja tagasi tulnud, abiellus. Uuel erialal töötamiseks oli tarvis nõuetekohast diplomit, mille saamiseks tuli läbida järgmised kursused. „Kui keelt oskad ja tahad, leiab igal pool tööd. Eelkõige turismis, kuid kindlasti peab olema tööviisa ja aja nõuetele vastav diplom, nõukogudeaegseid diplomeid siin ei tunnistata.”

Kolme aasta pärast tulid tütred, vanuses viis, 11 ja 17 aastat, emale järele. Hakkajal naisel läheb Türgis üheksas aasta, tal on selle riigi kodakondsus ja abikaasaga paistab samuti olevat vedanud. „Kui on hea mees, on naine õnnelik,“ on Issõk-Kuli järve äärest üheksalapselisest perest pärit ja pealinna Biškeki (enne Frunze) elu tunda saanud Yildiz veendunud.

Koduigatsusele vaatamata tagasi ei taha

„Õde Maia on minuga koos töötanud seitse aastat, teine õdegi käib hooajal abiks. Vend oli samuti, aga viisaprobleemi tõttu sõitis tagasi. Tööviisata siin ei saa ja seda ei anta kergelt,“ selgitab naine. „Kuigi igatseme kodumaa järele, tagasi ei taha. Elatustase on Türgis kõrgem ja tingimused väga head, lapsed nägid alles siin esimest korda täisautomaatset pesumasinat, aga Kõrgõzstanis läheb selleni veel kaua. Väga kaua,“ ohkab Yildis nukralt.

„Töötasu on Kõrgõztanis kuni 300 dollarit, enamik saab umbes 100, õpetajad vaevu 200, keskmine pension on 50–80 dollarit, aga Türgis saab õpetaja näiteks 1000 dollarit kuus ja pension on 300–350 dollarit,“ kiidab kirgiisitar Türgit. „Elu on küll kallim, aga viimase viie aastaga on mu eelmisel kodumaalgi kõik kalliks läinud.“

Vaatamata islamile, on Kõrgõzstanis suureks probleemiks alkohol. „Juuakse palju, eriti noored ja külades. Käisin kodukülas – purjus inimesed igal pool. On see stressist, odavast alkoholist või majanduskriisist …“ arutleb naine. „Aga siin juuakse vähe ja see teeb rõõmu. Samal ajal on palju lahutatuid nii siin kui seal. Türgis ilmselt seetõttu, et enamik naisi ei tööta, just külades, ja mees ei jõua üksi peret ülal pidada,“ oletab ta. „Toit on kallis: liiter piima maksab 1,5 dollarit, lihakilo 15–20 dollarit, kaks leiba saab dollari eest. Saab võtta laenu, aga hiljem paljud kannatavad võlgade tõttu.“

Riik pingutab turistide nimel

Ettevõtlike kirgiisitaridega kohtun mäestikulises Erzurumis, mis jääb kuulsatest Türgi turismipiirkondadest 1300 kilomeetrit itta, Armeenia ja Gruusia piirist paarisaja kilomeetri kaugusele.

Kui suvehooajal hellitavad nad Antalyas spaaprotseduuridega põhiliselt Vene ja Saksa turiste, siis tööpakkumine Palandökeni talispordikeskusesse oli uus ja ahvatlev.

Eelmise aasta taliuniversiaadiks valminud suurejooneline rajatis jääb antiikajalooga Erzurumist veerandtunnise autosõidu kaugusele.

Türgi riik teeb turistide ligimeelitamiseks pingutusi ja kaunis loodus, võimsad mäed – kõrgeim tipp 3271 meetrit – ning sündmusrohke ajalugu on seda väärt.

Lõõgastav spaa ja Türgi hamam pakuvad mõnusat leevendust, kui näiteks tuliuus kohver on lennusõidul purunenud või linna kuulsalt kullatänavalt ostetud ehe praagiks osutunud.

Pärast väikest närvi- ja ajakulu on lootus saada Turkish Airlinesilt lõhutud kohvri vastu igapidi vingem sumadan, kullakaupmehed väänavad ehte probleemideta paika ja – üllatus-üllatus! – ärasõidueelsel päeval restorani ununenud fotoaparaat jõuab viimasel minutil omaniku kätte tagasi.

Täpselt nii meiega Ski Club International des Journalistesi (SCIJ) aastakohtumisel juhtub.

„Seni on Erzurumi avastanud põhiliselt Moskva venelased ja ukrainlased, sekka sakslasi ja iraanlasi,“ räägib Yildiz kohalikust elust.

Türgi mehed naisi välja ei lase

Mentaliteet on siin hoopis teine kui Istanbulis või Antalyas. Turiste käib vähe ja miniseelikuga välja ei lähe.

Yildiz jutu järgi linnades naised juba töötavad, aga mujal ei lubatagi neil tööle minna ja kuhugi ei lasta ka. Antalyaski näeb avalikes kohtades vähe naisi, igal pool töötavad mehed, isegi koristajatena. Ja naised istuvadki meelsamini kodus.

“Siinsed mehed on armukadedad. Isegi minu mees ei lase võõraid mehi uksest sisse. Ainult minu vennad võivad tulla, aga sõpru ei luba. Keelab. Sõbranna oma abikaasaga võib tulla, aga üksnes siis, kui mees on kodus. Kui teda ei ole, siis las sõbranna tuleb üksi. Kõrgõzstanis sellist asja ei ole,” seletab Yildiz.

Sellele vaatamata armastavad Türgi mehed oma perekonda ja on üldiselt perekesksed. Naisi austatakse, kuigi esineb vägivalda ja kuritegevustki.

„Elab siin ju 70 miljonit inimest. Kui viie miljoniga Kõrgõzstanis on kõigil tõsine nägu, siis siin kõik naeratavad,“ kutsub sõbralik Yildiz meid naeratades tagasi.