/nginx/o/2012/05/15/1105384t1he557.jpg)
Täna on rahvusvaheline aidsiohvrite mälestuspäev. Eestis on nüüd jõutud olukorrani, kus teadvustatakse, et HIV (inimese immuunpuudulikkuse viirus) ja aids (omandatud immuunpuudulikkuse sündroom) on probleem, ja sellega tegeldakse. Järgmiseks oleks aeg astuda samm edasi ja vabaneda nimetatud haigusega kaasnevast stigmatiseerimisest. Peaksime mõtlema, kuidas mõjutab ühiskonna suhtumine ravikvaliteeti, viiruse leviku piiramist ja HIV-positiivsete tervist. Mis üldse on tervis?
WHO (Maailma terviseorganisatsioon) defineerib tervist kui täieliku füüsilise, vaimse ja sotsiaalse heaolu seisundit, mitte ainult haiguse või vea puudumist. Tervis on iga inimese õigus. Kas ja millistes piirides oleks siis HIV-positiivsel või aidsiga isikul võimalik sellesse definitsiooni mahtuda?
Teadlased ja arstid töötavad usinalt ravi arendamise kallal ja võib öelda, et surmadiagnoosist on saanud krooniline seisund, mille puhul inimese füüsiline heaolu võib olla aastaid tagatud, kui inimene on ravi saamiseks koostöövalmis ja osutab kõrgendatud tähelepanu oma tervisele.
Iga krooniline terviseprobleem muudab vaimse heaolu hapraks. HI-viirusega nakatunule on eriti olulised kaitsvad struktuurid, nagu pere, sõbrad, töökaaslased. Tõepoolest, HIV levib nakatunud vere, seemnevedeliku, tupevedeliku ja rinnapiima sattumisega terve inimese vereringesse, aga selliseid levikuteid saab piirata (tegelikult peab piirama!) õigeid kaitsevahendeid korrektselt kasutades.
HIV ei levi higi, pisarate ega sülje kaudu. Samuti ei suuda viirus väljaspool inimese organismi elada, seega ei levi vee ega õhu kaudu. Pidagem siis meeles, et nakkust ei saa kallistades, käteldes, puudutades, aevastades, köhides, ühiseid töövahendeid kasutades. Ettevaatlikkus ja inimlik kontakt ei peaks üksteist välistama.
Sotsiaalse heaolu raames tuleks eelkõige unustada müüdid, nagu puudutaks HIV vaid narkomaane ja kerglaste elukommetega inimesi. HIV pole Eesti ühiskonnas aktuaalne mingis pahelises paralleelkogukonnas, vaid kõigi täiesti tavaliste inimeste seas, nagu noored, pereinimesed, täiskasvanud, kelle igapäeva kuulub intiimelu või kokkupuude kehavedelikega töö tõttu.
Tuleks lõpetada see, et HIV-testi tegema läinud inimene ei tea, kuhu häbiga oma silmi peita, kui kabineti ukse taga juhtuks mõnd tuttavat nägema. Tervisest hoolimine ja teadlikkus ei ole häbiasi! Vähem tähtis pole teemast julgelt rääkimine ega kaitsevahendite piinlikkuseta kasutamine.
Järelikult julgustaks tabudeta teemakäsitlus ettevaatusabinõusid rakendama ja aktiivsemalt testima. Varasem diagnoosimine tähendab nakatunule paremat ravitulemust ja tema kaaslastele vähenenud riski nakatuda kogemata, teadmatusest. Tabudest vabanemine suurendaks ühtlasi ravis osalemise motivatsiooni.
Loomulikult on HIV probleem ja HIV-positiivse füüsilise heaolu parandamine ei ole avalikkuse pärusmaa. Tulles tagasi tervise definitsiooni juurde, on füüsiline heaolu vaid kolmandik inimese tervisest. Muutes oma suhtumist ja tõstes teadlikkust, saab igaüks anda panuse, et ülejäänud kaks komponenti – vaimne ja sotsiaalne heaolu – suureneksid. Olgem senisest hoolivamad, abivalmimad ja targemad, et aidata kaasa HIV-positiivsete tervise parandamisele nende kahe kolmandiku võrra! Pärnus saab HIV-testi teha Pärnu haigla HIVi nõustamis- ja testimiskabinetis ja Pärnu noortekeskuses.